"Olen see haavatud laps, kes kohtus enda isaga harva, sest ema oli naine, keda huvitas ainult elatis, mitte isa ja lapse vahelised suhted."

 (65)
"Olen see haavatud laps, kes kohtus enda isaga harva, sest ema oli naine, keda huvitas ainult elatis, mitte isa ja lapse vahelised suhted."
Foto: Kaylee Eden/Unsplash

Meie perekond lagunes, kui ma olin veel väike tüdruk. Meil oli peres kolm last, mina, minu õde ja vanem vend. Ema lahutas isast, kui ma olin 4aastane ja läksime isast eraldi elama. Jah, mina olen see haavatud laps, kes kohtus enda isaga nii harva.

Ma nägin enda isa paar korda aastas, kui ta käis mul lasteaias külas, lõpuks koolis ja meie uues kodus, siis kui ema oli leidnud juba uue elukaaslase, kellega oli ostetud koos maja.

Minu ema ja isa suhted olid väga halvad, sest tunnistan ausalt, minu ema oli naine, keda huvitas ainult elatis, mitte isa ja lapse vahelised suhted. Kui ma olin juba 14aastane, sain sõita isale ise külla ja sai veedetud temaga rohkem aega.

Isal oli Lõuna-Eestis maja ja suur õu, kus joosta. Sai temaga käidud seenel,marjul ja tema oligi see mees, kes õpetas mind seeni tundma. Aitäh sulle selle eest isa!

Isa nägi ka enda esimese lapselapse ära, kui ma olin 18aastane, nägi ära ka teise, kuid kolmandat ta ennustas vaid ette. Mäletan, kui elukaaslasega teda 2010. aastal külastasin, istus ta maja ees ja ütles: Ahhaa! teil on pisiperet tulemas." Me naersime mehega, et ei tule mingit pisiperet, kuid sel hetkel ei teadnud me, et ma olengi lapseootel, kuigi mu isa seda kuidagi juba teadis.

Seotud lood:

Meil sündis pisike 2011. aastal ja kahjuks, kun oli nii palju probleeme, siis ma ei jõudnudki isa juurde enam. Me ei olnud inimesed, kes teineteisele helistaksid, vaid kirjutasime tavalisi paberkirju. Kuid 2012. aastal, kolm päeva peale lapse teist sünnipäeva varises minu maailm kokku, sest tuli telefonikõne, et minu issi, minu kallis issi suri infakti tagajärel kõigest 46aastaselt.

Ma ei mõelnud pikalt, vaid pakkisin asjad kokku ja juba järgmine päev sõitsime sinna. Ma sain küll isale kirjades öelda, et armastan teda ja hoolin temast palju, kuid ma ei öelnud seda kunagi talle isiklikult, kuni ma seisin tema kirstu juures ja lahistasin nutta. Ma ütlesin isa haual: "Issi, ma armastan sind."

Miks võeti mu issi minult nii varakult, on ja jääb minu mõtetesse? Minu mõtetesse jääb palju mikse, sest sarnaselt minuga on ka palju teisi katkiseid hingi.

Emad, mõelge enda lastele! Minu issi oli alati kõigile olemas, aitas alati oma naabreid, oli töökas Eesti mees, kes ei õelnud millelegi "ei". Ta tegi kogu aeg töög, oli vangivalvur ja oli keevitaja, kuid need on vaid ametinimetused, sest tema tegelik tiitel oli "Parim isa". Minu isa hoolis minust alati, kuigi ta ei näinud minu sirgumist. Sellegipoolest ma tean, et ta teab, et ma armastasin teda.

Ma olen siiani see katkine tütarlaps, kolme tütre ema, kes igatseb enda isa ja igal isa sünni- ja surma-aastapäeval süütab isale küünlad, viib talle küünlad ka isadepäeval ja jõuludel, kuid südames nutab, sest tahab oma isa tagasi.

Minu isa oli mulle kõige suuremaks eeskujuks minu elu kujundamisel. Isa, sa oled seal pilvepiiril minu, minu laste ja pere kaitseingel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare