Õnnetu ämm: on siis minial raske mulle ka hommikusööki teha?
Nüüd hommikulgi oli, et suhkrut võttes segasin suhkrulusikaga oma kohvi ja panin ilusti tagasi suhkrutoosi — no jääb veidi suhkrut külge, mis sest, järgmine võtab ja segab samuti. Aga vot miniat näe häirib. Algul ta tegi ikka kohe märkusi mulle, aga nüüd on loobunud ja käitub vastavalt, lihtsalt võtab ja paneb lusika kraanikaussi pessu ja võtab suhkrutoosi uue lusika — selline demonstratiivne käitumine minu suhtes siis.
Teine asi on võileivad. Lähen hommikul kööki kohvi jooma ja seal võileivad valmis tehtud. Võtan siis endale kohvi ja mõned võileivad, hakkan sööma.
Minia ise tegeleb lastega, et neid lasteaeda viia ja siis tuldi kööki ja lapsed ka laua äärde sööma ja lapsed küsivad võileibu juurde. Minia tuleb ja imestab, et ah, sina sõid laste võileivad ära ja teeb lastele võileibu juurde.
No, kust mina pidin teadma, et ma neid süüa ei tohi, olid ju valmis tehtud. See oli algusepoole, nüüd olen targem, võtab võileivad ja lähen oma tuppa kohvtama, ka teeb minia nüüd võileibu rohkem. Tegelikult teeb ta võileibu üldiselt harva ka. Sagedamini teeb ta putru ja seal on minial jälle kiiks, paneb lauale jahtuma ainult 3 pudruportsu, kuigi teab, et ka mina olen majas olemas ja samuti söön hommikusööki. Olen teinud talle märkuse, et kas ta mind inimeseks ei peagi, et miks ainult lastele paneb valmis, et kas on siis raske üks portsjon rohkem panna. No vahel ta jah paneb neli portsjonit (minial 3 last), aga ega ta iga kord ei pane ka ja teinekord võtavad lased putru juurde ja mulle ei jäägi midagi.
Ma ju elan samuti seal majas, olen päeval kodus kui teised tööl, aga näe mind ignoreeritakse ja kiusatakse.
