Õnnetu vanaema: poeg ei saa oma naisega läbi, mina ja lapselaps kannatame!

Olen vanaema ja ei oska kuidagi leppida tõsiasjaga et poja pere ei saa koos elatud ja väntsutavad oma väikest last kord ühe kord teise vanema juurde. Laps ei tea enam ise ka, kus ja kellega ta järgmisel päeval aega veedab.

Mina ei oska kuidagi aidata, aga ma ei suuda oma hinges sellega leppida.
Mul on väga väga kahju iseendast ja oma lapselapsest. Huvitaval kombel lapsevanematest mul kahju ei ole, nemad on mõlemad parajad jurakad ja kumbki ei anna ka järgi, kui teine ennast ei muuda.

Mida peaksin tegema mina, et hingevalust pääseda? Süda kisub lõhki, kui kujutan ette olukorda, et ei näe võib olla oma lapselast pikemat aega, seni ikka paar korda nädalas. Ta on nii armsake ja nii väga minu moodi. Pisarad silmis, kui jälle ära viiakse.

Mina elasin ajal, kui naine pidi ära kannatama kõik mehe viperused, kuna lapsed vajasid üleskasvatamist ja laste nimel sai kannatatud ka. Nüüd lapsed suured, aga üks nendest ei saa oma eluga hakkama. Ilmselt natuke isa geenid, mis muud.

Valu rinnus on mõõtmatu, vägisi armsaks noori omavahel enam ei tee. Oodata kuni leiavad õigema paarilise? Ei oska kummalegi nõu anda, ei pojale ei miniale…