Paarisuhe muutub
66% protsenti lapsevanematest ei ole pärast beebi sündi oma paarisuhtega enam rahul, väidab USA pereterapeut Sam Jinich. Konfliktid võimenduvad, mõlemad partnerid tunnevad end hüljatuna, ebavajalikuna, üksikuna, väsinuna, isoleerituna ja vääriti mõistetuna, sest beebiga tegelemine nõuab kogu vanemate (eriti ema) aja. Lahenduseks on võtta partneri jaoks aega, probleemid selgeks rääkida ja uuesti ühine keel leida. Kui olete üksteise vastu ausad ning räägite siiralt oma tunnetest, on võimalik allamäge minema hakanud suhet päästa.

Kuhu aeg kaob?
Rasedad naised unistavad sellest, kuidas nad õhtuti titaga kohvikus ja sõbrannadel külas käima hakkavad. Loodetakse, et pärast sünnitust on aega kapid korda teha, aias lehed kokku riisuda ja köögilagi üle värvida. Tegelikkuses on mähkimine, toitmine, lutipudelipesu ja gaasivaludes vaevleva beebi rahustamine ainsad tegevused, milleks noorel emal energiat jätkub. Värskeid vanemaid lohutab ehk teadmine, et kui beebi söömis- ja magamisajad hakkavad välja kujunema, saavad ka vanemad natuke hinge tõmmata.

Välimus muutub
Rasedus ja sünnitus muudavad ema keha moel, mis emadele väga meeltmööda pole. Laiemad puusad, väljaveninud kõht, piima täis ja suurenenud rinnad, venitusarmid kõhul ja reitel ning isegi suurenenud jalanumber on muutused, millega naisel silmitsi seista tuleb.
Samuti võib raseduse ajal muutuda isade figuur. Papal on raske ära öelda raseda naise palvele süüa öösel kell kolm hamburgerit ja sefiiritorti ning kui beebi on sündinud, pole trenni peale aega isegi mõelda.

Oled tugevam kui arvasid
Ilmselt ei usu ükski naine, et suudab pärast kaheksat magamata kuud veel jalul püsida. Kuid kolmetunnised ööuned, kahetunnised jalutuskäigud ja lõputu kussutamine on noore ema argipäev! Lisaks tuleb tegeleda veel koristamise, õhtusöögi valmistamise, pesupesemise ja saja muu asjaga ja beebi kasvades tundub see kõik väga normaalne.
Hoolimata sellest, et sünnitust kardetakse kui tuld, saavad naised ka sellega suurepäraselt hakkama ning on pärast enda üle piiritult uhked.

Teed järeleandmisi põhimõtetes
Lapseootuse ajal panevad tulevased vanemad tavaliselt paika n-ö kasvatusplaani, mille järgi last kasvatama hakatakse. Kui beebi on sündinud, selgub ootamatult, et ka temal on asjadest oma arvamus ning vanemate plaanid lendavad vastu taevast.
Vanematest, kes on raseduse ajal kuulutanud, et kunagi titale lutti ei anna, saavad tavaliselt suurimad lutifännid. Lapsed, kelle vanematel oli plaan mähkmetest loobuda esimese eluaasta lõpuks, keelduvad kolmeaastaselt potile istumisest. Kui beebi oli plaanitud panna magama ainult oma voodisse, magab ta tõenäoliselt vanemate kaisus kuni lasteaiani.

Tutvusringkond muutub
Naistel, kes oma tutvusringkonnas esimesena rasedaks jäävad, on raske leppida tõsiasjaga, et tal pole vanade sõpradega enam millestki rääkida. Kui sõbrannade peamised jututeemad on endiselt klubid, peod ja teatrikülastused, siis värskel emal pole ajanappuse ega huvipuuduse tõttu võimalik sõna sekka öelda. Lastetuid sõbrannasid aga titeteemad ei huvita ja nii leiabki värske ema end üsna üksikuna. Abiks on siinkohal perefoorumid ja beebide võimlemisringid, kus titemammadel on võimalik saatusekaaslasi kohata. Kui laps juba suurem ja emal aega rohkem, on võimalik soiku jäänud suhted uuesti üles soojendada. Tõeline sõprus nii kiiresti ei kao.

Mõnikord vihkad lapsevanemaks olemist
Kui gaasivaludes beebi nutab kolmandat tundi järjest, supp keeb üle, kodu on sassis kui seapesa, võib tekkida tahtmine appi karjuda ja pähe tikub mõte, et oli seda jama nüüd siis vaja. See tunne on täiesti normaalne. Ükski ema ei ole kõikvõimas ning vajab mõnikord asjatoimetustes abi. Ja kuigi ajakirjadest ja televiisorist vaatavad vastu õnnest säravad ja puhanud emad, kellel kõik paistab perfektne olevat, on enamik emasid siiski tavalised inimesed, kel mõnikord lapsevanemaks olemisest kõrini saab.

Emotsioonid võimenduvad
Tänutunne, hirm, unepuudus, rõõm ja kurbus — pärast sünnitust võimenduvad kõik tunded. Emaks saanud naised kipuvad üldse rohkem nutma, nii õnnest kui kurbusest. Lapse esimene naeratus, esimene samm, esimene sõna — sellised verstapostid tita arengus võtavad vanematel tavaliselt pisara silma. Muidugi võib nutma ajada ka väikseimgi ebaõnnestumine.

Lapsed kasvavad väga kiiresti
Iga lapsevanema rind paisub uhkusest, kui laps teeb esimesed sammud, ehitab esimese klotsimaja, astub esimesel koolipäeval klassiuksest sisse ning valmistab teismelisena tervele perele lõunat. Haruldane pole see, et vanemad tunnevad laste arengut jälgides ka väikest kurbusetorget. Kas minu laps, kes alles hiljuti nuttis hällis, läheb juba kooli? Kas ta on tõesti juba nii suur ja iseseisev, et saab juba ilma minuta hakkama? Kas ma polegi tema jaoks enam nii oluline? Lapsest järk-järgult lahti laskmine võib vanema jaoks olla, kuid see on hädavajalik, et temast kasvaks julge ja läbilöögivõimeline täiskasvanu.

Allikas: www.babycenter.com