“Mul endal lapsi pole, aga kunagisel elukaaslasel oli neid 2. Pidevalt oli tema hinges see sama mure,et pole raha ,et lastega kuhugi minna. Mingil hetkel väsisin ära sellest jutust, et laps on kurb, et kuskil ei käida ja raha kuskilt ei leia, et kuskil käia. Võtsin tema jaoks asja kokku nii: 

Ma ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ühtegi laagrit ega teemaparki vms. Mitte sellepärast, et ma ei käinud kuskil, vaid lihtsalt ma ei mäleta. Küll aga on mu mälestustes vägagi elavalt siiani kõik vanaisaga kalal käimised, isaga jalutamas käimised,emaga väljas kokkamised jne. Lapsele ei ole vaja neid teemaparke, kus ta tegelikult võib olla kardab seda või teist atraktsiooni, talle võib olla üldse ei meeldigi see Shreki muusikal, sest see on multikast nii erinev jne. Eestis on nii vähe ilusat ilma ja seda võiks kasutada oma lastega koos olemiseks — just suvel. Leidke oma kodu lähedal kohad kuhu oma lastega minna, kas jalutama või telkima. Mängige oma lastega looduses, püüdke kala, ehitage liivalosse või metsa onne, näidake neile mis putukad elavad kivide all, rääkige neile kuidas midagi kasvab või on arenenud. Võtke telkimiseks kaasa raamatud mida neile õhtul lõkke ees lugeda, planeerige väljas söömiseks selliseid toite, mille valmistamisel laps saab kaasa aidata. Valmistage väljas käimised ette, lubage tal võtta kaasa mänguasju, millega ta tahaks mereääres või metsas mängida.
Ma olen üsna kindel ,et need lapsed mäletavad neid käimisi ka 20-30 aasta pärast ,nii nagu mina. Tegelege oma lastega, rääkige ja mängige nendega. Raha ei ole lapsele seltsiks ja lõbuks — teie olete.”