Väga lihtne, miks just edukate meeste naised suuremas peksuohus on. Nimelt eeldab edukaks saamine psühhopaadile omaseid jooni. Mida kõrgem juht, seda suurema tõenäosusega ka psühhopaat. Tihti arvatakse, et psühhopaat on mingi märatsev hull või vanglas istuv kurjategija, aga see pole ainult nii. Psühhopaat on isik, kel puudub empaatiavõime või on see väga nõrgalt arenenud. Lisandub ka mõni isiksushäire. Nad oskavad suurepäraselt teistega manipuleerida (segavat südametunnistust pole) ja vajadusel üle laipade minna (ka sõna otseses mõttes). Ka võivad nad jätta väga võluva mulje ja on väga säravad isiksused. Loomulikult tõmbavad nad naisi ligi. Psühhopaadi ohvriks langedes on suurim viga hakata talle oma tundeid selgitama või üritada teda midagi inimlikku mõistma panna. Tema ainus liikumapanev jõud on omakasu ja isiklik nauding. Muu ei lähe lihtsalt korda.

Muidugi ei saa igast psühhopaadist juhti ega ole iga juht psühhopaat. Aga enne särava ja eduka, hea veenmisoskusega, pealtnäha üliarmsa ja hoolitseva mehega suhte loomist peaks sellisele võimalusele mõtlema küll. Paraku on see mõttetu soovitus, sest armunud naisel ei tule selline asi pähegi, kui esimesed ohumärgid ilmnevad, süüdistab naine ennast, sest nii suurepärane mees ju lihtsalt ei saa halb olla. Kui asi tõeliselt hapuks läheb, on naine end juba sisse mässinud, aga ikka püsib lootus, et kõik halb on ainult ajutine eksitus ja oma sisimas on mees ikkagi hea. Päris lõpus võivad tulla tapmis- ja vigastamisähvardused, seda nii naise enda kui tema pere suhtes. Üks oluline põhjus, miks suhtest ei lahkuta, ongi konkreetne hirm oma lähedaste elu ja tervise pärast. Mida mõjukam mees, seda suurem tõenäosus, et juhtubki kellegagi mingi “õnnetus”.

Minu eksmees ei olnud edukas ja särav mees, pigem selline armas nunnu intelligent ja nohik. Vigaseks ta mind ka ei peksnud, vaid mõne sinika sain ja väga palju vaimset vägivalda. Kui suhe juba läbi oli, tappis see mees mu pereliikme, kes oli mind aidanud. Kohtueelne ekspertiis tunnistas ta psühhopaadiks. Tagantjärele olen muidugi tark ja näen kõiki neid märke, mis juba suhte alguses olid. Aga asja sees olles ei näinud või tõlgendasin valesti. Ma ei petnud oma meest kordagi, isegi ei andnud põhjust kahtlusteks. Püüdsin ta soove silmist lugeda, läksin lähedastega tülli tema pärast, üritasin end muuta ja “õigesti” armastama õppida, võidelda oma egoismiga. Egoist olin juba siis, kui mingiski asjas oma arvamust avaldasin ja 100% talle ei kuuletunud. Aga ikka oli vähe, ikka olin halb ja kõiges süüdi. Tüüpiline on selliste juures veel see, et nad süüdistavad alati kõiges oma ohvrit, minu oma väitis, et ta ainult peegeldab minupoolset vägivalda. Lõpetaks mina omapoolse (vaimse) vägivalla, oleks kõik hästi. Oi, kuidas ma üritasin lõpetada. Aga sellise jaoks on tõesti vale tooniga öeldud sõna ka põhjus, miks rusikad käiku lasta — tema ju ainult peegeldab! Näiteks ei meeldinud poliitik, kelle poolt hääletasin, kohe sain peksa. Ise võis ta mind mõnitada, nagu jaksas, aga kui mina omalt poolt sõnakese ütlesin, olin kohe egoist, hull, ennast täis jne. Kui mina talle jutu sees “loll” ütlesin, olin süüdi vaimses vägivallas ja tema solvamises. Kui tema mind lolliks nimetas, oli tegu aga kõigest fakti nentimisega, mille peale mul vähimatki õigust solvuda pole. Kui aga siiski solvusin, olin jälle vaimses vägivallas süüdi — miks teda oma ebaadekvaatse reageeringuga solvan ja tülil vaibuda ei lase.

Ühesõnaga, sellistele ei olegi võimalik meele järgi olla. Mida kauem üritad, seda enam end sisse mässid ja seda ohtlikum on lõpuks lahkumine. Aga kui suhte kohe alguses lõpetad, näägutatakse ümberringi, et reageerisid üle, tegelikult ju nii tore mees oli, oleks ikka pidanud endasse vaatama ja tangot tantsitakse kahekesi ja muu blä-blä-blä.