PÄEVA KOMM: miks mehed tegelikult lapse ja naise asemel sõpradele pühenduvad?
“Iseenesest preili mure on ju täiesti aus ja õigustatud. Kui tõsimeeli süüvida probleemi olemusse, siis võiks ju öelda, et mehi on palju erinevaid — mõned lihtsalt ei ole loodud laste kantseldamiseks.
Samas ei ole asi tegelikult nii ühene. Pere loomisega kaasneb alguses kindlasti paras hulk stressi — nutvad ja kakavad imikud, teadmatus, mida teha või kuidas nendega käituda jne. Naisel ei ole muud varianti, ta peab lapsega hakkama saama, mees aga võib sellest stressist leida väljapääsu n.ö pead liiva alla peites — veedan vaba aja pigem sõpradega, sest sõprade seltskond on turvaline ja ma ei pea tegelema asjadega, mida ma ei oska. Jama on see, kui mees ei leia pikema aja jooksul moodust sellest stressist välja tulla ja isa rolli täitma hakata.
Mäletan, et alguses olin ise suht samasugune. Kui esimene laps sündis, oli olukord väga uus ja võõras. Samas oli see aeg, kus oma hobi kaudu tutvusin paljude uute lahedate inimestega ja sõpradega koosviibimine oli prioriteet. Muidugi ristusid noor pere ja sõbrad põhjalikult ja see tekitas minu ja abikaasa vahel palju probleeme. Möödus paar aastat, mil ma käitusin nagu paras nõmedik, aga siis mingil hetkel käis justkui “klõps” ja ma hakkasin sõpradega kohtumisi ära ütlema, et rohkem perega aega veeta. Siis tuli planeerimatult, aga soojalt vastuvõetult ka teine laps. Kokkuvõttes vanu sõpru näen nüüd päris harva, aga sellest pole midagi, sest lihtsalt minu prioriteedid on muutunud ja sõbrad näevad mind siis, kui mul laste ja armastava abikaasa kõrvalt aega on.
Minu jutu iva on selles, et mehel peab mingil hetkel käima see “klõps”, kus ta võtab isa rolli tegelikult omaks. Mõnel mehel ei juhtu see kunagi, teistel võtab see natuke aega — kui palju, eks see on igaühe puhul erinev, meest sundida selleks ei saa, see peab tulema seestpoolt. Kindel on see, et laps vajab mõlemat vanemat.”
