Olen ise 54, 18-aastane tütar lippas just kooli. Küsis, mis ma arvan tema kõrvarõngastest ja tänas pluusikese eest, mille talle eile ostsin ja mis olla "viimase peal". Ütles, et klassõde, keda kutsusime kaasa näituse avamisele, oli vaimustatud, kui vahva päev see oli ja kui ägedad inimesed. Tema pinginaabri ema võiks mulle tõepoolest tütreks olla.

Meie tütre vennakesed on 30 ringis ja õele suureks autoriteediks. Kui tütart poleks, vaataksime mehega juba oma kümmekond aastat kahekesi vastamisi nagu kaks vanainimest. Tegevusest ja lõbustustest muidugi puudust pole, aga elu on hoopis lustlikum kui teismeline majas.

Miks peaks vanemate vananemine olema häbenemisväärne õudus, mida lastel on raske taluda? Nagu inimene oleks värviline papptaldrik, mis kaotab oma efektsuse kiiresti ja mille äraviskamisega tuleb kiirustada.

Ei midagi sarnast, minu lapsed hindavad oma ema ja isa igas eas. Sellest pole midagi, et ma nii siresäärne pole kui pinginaabri ema ja et isa habe on hall. Kui ma elan sama vanaks kui vanaema, vanavanaema ja vanavanaisa, siis ootab mind veel 40 aastat õnnelikku elu koos laste, lastelaste ja ehk ka nende lastega.

Igatahes olen väga rahul, et 35-aastaselt tütre sain. Ei teinud sünnitus tervisele midagi halba, laps on terve ja tegus, endal pole midagi olulist tegemata jäänud. Üldistused selle kohta, millal on "õige" sünnitada, on napakad, eriti kui selle aluseks on lihtsalt, et "äkki laps häbeneb vanakesi". Iga inimese perekondlik ja tervislik olukord on talle endale ainuke alus selle kohta otsuse tegemiseks, kas sünnitada või mitte.