Mina olen see ema, kel on olnud võimalus olla kodus lapsega ja koju jäädagi. Antud piirkonnas, kus elan, naistele naljalt üle min.palga ei maksta, olgu sul või kolm kõrgharidust. Abikaasa on arusaamal, et “ole parem kodus ja hoia kodu korras ja aita lapsel kooliasju teha, ära riku oma tervist orjatööga”. Tema väärtustab mind ja minu panust kodus, ühtlasi teen ka raamatupidamist meie ettevõttele.

Paljud aga ei saa lubada oma perele võimalust, et ema jääks lastega koju, isegi väga suure tahtmise juures. Lisaks, kas suudate igale lapsehoolduspuhkusele jäävale vanemale garanteerida lasteiaiakoha peale vanemahüvitise lõppemist? Vastan ise: “EI”

Seni kuni sellised asjad on paigast, ei saagi ühiskonnalt midagi oodata.
Meil peres on samuti 1 laps, lihtsal põhjusel. Meie lapsega oleme 90%-selt sõltuvad pereisa tööga teenitud tuludest. Kui aga pereisa pole, pole ka tulusid. Kas riiki huvitab, kuidas sa lapsed hädas üles kasvatatud saad? Ei huvita, vaadake kuidas suhtutakse üksikvanematesse…

Mina ütleks, et tänapäeval 3+ last saada oleks võrdne enesetapuga. Lapsel ei piisa ainult vanemate armastusest, et täisväärtuslikuks riigikodanikuks kasvada. Selleks on vaja palju asju: alustame kasvõi täisväärtuslikust toidust (mida iga laps ei saa), võimalus end arendada hobidega, hiljem haridusalaselt (samuti paljudele kättesaamatu), soe tuba, elamisväärsed tingimused ja oma toanurgake (vähemalt). Enamusel pole neid elementaarseid asju. Iga mõtlev täiskasvanu tahab oma lapsele parimat ja ei saa lapsi vaesusesse, mis vaid süveneb.

Nii et enne kui sel teemal sõna võtta, tuleks end olukorraga kurssi viia. Mina teeks alustuseks mingi uuringu, et välja selgitada, mis põhjusel peredes pole lapsi näiteks rohkem kui 1-2. Uskuge mind, enamus toovad samad valupunktid välja, mis minagi. Ning kindlasti on neid valupunkte veelgi.