Ma mõistan, et neile lastele, kes oma isa ei tunne või neile emadele, kelle mehed on minema jalutanud, on isadepäev valus teema. Kindlasti on valus, kui lapsel ei ole lasteaia isadepäevapeole papat kaasa võtta või tal ei ole kedagi, kellele kaarti joonistada. Kuid ma leian, et see, et nende elud on pehmelt öeldes tuksi läinud, ei tähenda, et neil oleks õigus hüpata kõrri neile, kes on suutnud oma elu õigesti elada ning oma laste isaga kokku jääda või vähemalt oma lastele isafiguuri pakkuda.

See ei anna teile õigust hakata nõudma isadepäeva ära keelamist või lasteaias isadest rääkimise ja isadele kaartide joonistamise vältimist. Kust üldse tulevad sellised mõtted, et täiesti normaalsed ja terved pered peaksid teie ebaõnnestumiste tõttu jääma ilma ühest tähtsaimast päevast??? Kirjutan just nimelt ebaõnnestumiste, sest pean hetkel silmas üksikemasid, kelle mehed on nad maha jätnud, mitte neid, kelle laste isa on surnud.

Isadeta pered ei tohiks saada normiks ning ühiskond ei tohiks nene järgi hakata oma elu kujundama, vastupidi, tuleks teha kõik, et selliseid peresid oleks võimalikult vähe. Isadepäeval tublide ja eeskujulike papside väärtustamine, nende kiitmine ja tänamine hea töö ja lihtsalt olemas olemise eest näitab meestele, et neist hoolitakse, neid armastatakse ning et nad on vajalikud nii oma laste kui oma laste ema jaoks. Mina leian just, et kui isadepäevi oleks rohkem ning isad tunneksid end tihemini väärtuslike ja vajalikena, jääks ehk nii mõnigi pere lagunemata.