Paks laps, ilus laps?

Üleliigne kehakaal on tänapäeval üldlevinud probleem. Sellest kõneldakse palju, pidevalt esitletakse erinevaid salenemismeetodeid ja välkkiiret kõhnumist lubavaid preparaate, valitakse aasta parimaid kaalujälgijaid ja nii lõputult edasi. Ühel pool seisavad inimesed, kes propageerivad salenemisega kaasnevat õnnelikku elu, teisel pool need, kes leiavad, et asjast tehakse liiga suurt kära. Viimaste hulka kuulub nii saledaid inimesi, kellel nimetatud probleemi lihtsalt pole, kui ka paksukesi, kes on leppinud mõttega, et saledaks ei saa nad nagunii ja milleks siis niigi hella kohta kogu aeg torkida!

Tõesti, meedias on ülekaaluliste probleem vägagi sagedane kõneaine. Kummaline on aga see, et suuremalt jaolt jäävad kõlama mõtteavaldused, nagu oleks ülekaalulisus põhiliselt iluprobleem, nagu oleks naiste tahtmine kõhnuda tingitud põhiliselt partneri leidmise vajadusest ja sellest, mida “teised arvavad”. Need hääled, mis kõnelevad kehakaalu seosest tervisega, on hoopis tagasihoidlikumad. Hoopis vähe kuuleb aga sellest, et vanemad on oma laste toitumisharjumuste eest otseselt vastutavad. Vahest peaks sellest siiski rohkem kõnelema? Võib-olla mõni ema või isa tõesti ei mõtle sellele, et teeb oma lapsele järjekordset pakki kartulikrõpse ostes talle karuteene? Paljud kaalu-, ja seega ka terviseprobleemid saavad ju alguse juba lapsepõlvest. Juttu tuleb kolme naisega, kes on antud probleemiga ühel või teisel moel kokku puutunud.

Virgel (28) endal ülekaaluga probleeme pole, kuigi ta naerdes lausub, et “viis kilo saab ju alati veel alla võtta!”. Ent samas on ta õudusega kõrvalt jälginud oma onutütre sirgumist (ja kosumist!). “Ta oli umbes viiene, kui juurde hakkas võtma,” jutustab Virge. “Arst koguni ütles ta vanematele, et Liisu oleks vaja dieedile panna. Ent need ainult naersid. Selles peres on ikka ka kohutav õgimise komme! Toit pole toit, kui see rasvast ei tilgu. Ja paksud on nad kõik. Oleks ju võinud vähemalt lapse pärast ennast natuke kokku võtta!” Liisu on nüüd viieteistkümnene ja Virge küll ei usu, et ta eriti õnnelik on. Kehakaal on tal kaks korda nii suur, kui temavanusele kohane oleks, ning söömist ei suutvat ta ohjeldada. “Ta ei taha kuskil väljas käia, sest häbeneb. Samas ei suuda ta ka midagi oma kehakaaluga ette võtta. Istub kodus, sööb kartulikrõpse ja nutab!” räägib Virge. “Ja tervisega on tal ka juba tõsiseid probleeme. Põlveliigesed on läbi, joosta ta ei suuda. Minu arust on see puhtalt vanemate süü!” Ka kolmekümnene, sõbralikult priske Airi leiab, et vanemate kohus on muuhulgas ka selle eest hoolitseda, et lapsed ennast varases nooruses rasva ei sööks. “Meil oli kodus kommikauss kogu aeg ikka pilgeni täis,” räägib ta. “Ja minu käes polnud mingi asi see ühe õhtuga teleka ees tühjaks nahistada. Ega mind keegi keelanud ka!” Airi ütleb, et olid ajad, kui ta oleks oma selle eest ema hea meelega löönud. Teismelisena, kui ühetki püksid jalas piisavalt ilusad ei paistnud. “Aga enam pole ju keegi peale minu enda selle eest vastutav, mida ja kuidas ma söön,” leiab ta. “Ja ega ma ennast siiani väga pidurdada ei suuda. Ma võin veel õhtul teki alt välja tulla ja alla putkasse kommi minna ostma, kui mul ikka korralik isu peale tuleb! Pärast tahaks ennast läbi kolkida, kui terve kommipakk korraga sisse on keeratud!” Airi on mitu korda hakanud kaalujälgimisega tegelema, kuid ikka enne tõeliste tulemuste saavutamist pooleli jätnud. Ta ei tea, kas see, kui teda lapsepõlves keelatud oleks, oluliselt aidanud oleks. Mitmed terviseprobleemid, mis tal juba väga vara ilmnesid, oleks küll olemata olnud, arvab ta. Samuti leiab ta, et mingit spordihuvi oleks võidud talle rohkem sisse süstida. “Ikka loeb väga palju see, MIDA süüakse,” arvab Jana (31). “Mina olin lapsena hästi kaua väga priske, umbes viieaastaselt tehtud pildid on esimesed, kus ma normaalne välja näen. Ma olin hea isuga laps ja minu emal oli seisukoht, et lapsele peab andma nii palju süüa, kui ta tahab. Aga toidu kvaliteet oli ikka korralik, selle koha pealt tegi mu ema väga õigesti. Saia asemel anti leiba, kommide ja kookide asemel korralikku soolast toitu. Ilmselt ei keeratud mu ainevahetust tuksi, selle eest olen ma küll oma emale tänulik!” “Toidul ja toidul on muidugi vahe,” usub ka Virge. “Meie ajal ei olnudki sellist saastatoitu, nagu praegu. Kartulikrõpse ja friikartuleid. Ei olnud nii palju pakse lapsi ka.” “Nojah, ega saiad ja kommid ka mingi toit ole,” leiab Airi. “Kuid see on küll tõsi, et igasugune rämps on palju kergemini kättesaadav. Väikese lapse puhul saavad ju vanemad otsustada, mida nad oma lapsele sisse söödavad. Vahel, kui ma kuskil söögikohas näen, kuidas ise juba paksud vanemad oma ilmselgelt tüsenevatele lastele laadungi friikartuleid tellivad, tahaks neile kohe midagi öelda. Nad mängivad ju oma laste tervisega! Aga ega ei lähe ometi võõrastele inimestele sõnu peale lugema, millega nad oma last toidavad… “ “Aga paljudes kohtades ei olegi ju midagi peale friikartulite!” süttib kolmeaastase lapse ema Jana. “Vaadake söögikohtade lasteeineid! Tavaline on, et lastele pakutakse paremal juhul liha friikartulitega, tihti on veel viinerid ja friikartulid! Mina panen tavaliselt oma praest poole lapsele, sest täiskasvanute praed on tihti tervislikumad. Nonsenss. Ma ei oska üldse karta, et mu laps paksuks läheb, see on lihtsalt nii tohutult ebatervislik, et ma lihtsalt ei suuda talle seda anda.” “Jah, see võib nii küll olla,” arvab ka Virge. “Ja kui vanemad ise ka põhitoiduna friikartuleid söövad? Siis ei tule nad isegi selle peale, et võib-olla ei ole see kaheaastasele just kõige sobivam toit? Liisu oligi umbes kahene, kui ta igapäevane hommikusöök oli praetud kartul viineriga. Lõunaks ja õhtuks midagi ohtra searasvaga mooritut! Mida sa siis tahad?” Näiteid selle kohta, kuidas pisikestele, vaevalt imikueast väljas olevatele lastele kartulikrõpse ja muud rämpstoitu hakatakse andma, on kõigil kolmel naisel hulganisti. Eriti põlema läheb sellest Airi. “Võiks ju natuke mõelda, mida oma laste tervisega tehakse!” hüüatab ta. “See on ju tegelikult esmane. Alati, kui ma jälle kaalu jälgima hakkan, leidub keegi tarkpea, kes küsib: ”Kas sa oled armunud?”. Andke andeks, aga mul on juba viis aastat väga kindel ja püsiv suhe ja mu kehakaal pole mulle päras teismeliseiga SELLES vallas iialgi probleemiks olnud. Selge, et ma tahaks enda peegelpildiga rahul olla, kuid ma tahaks veel rohkem, et mul kohe, kui kraadiklaas üle kahekümne kraadi tõuseb, ei tekiks südameinfarkti saamise hirmu. Et ma ei peaks laskma endal bussiuksi nina eest kinni panna, sest viis meetrit joosta on minu jaoks juba liig mis liig. Aga eelkõige ei taha ma kindlasti viie aasta pärast südamerasvumise kätte surra!” “Jah,” on Virge nõus. “Mu oma kallis onu ütles ka midagi nii andekat, et küll Liisu endale poisi leiab! Nagu see oleks ainus mure. Leia endale mees ja sure…”

Naiste jutust jääb kõlama kaks mõtet: esiteks serveeritakse ülekaalu puudutavat küsimust probleemi tegelikku olemust moonutavalt, asjaosalisi solvavaltki. Kaalus allavõtmise kõige tähtsam motiiv ei ole (vähemalt ei peaks olema) supermodelliga sarnaneda tahtmine või endale paarilise leidmine. Naine, kes otsustab oma kaalu sajalt kilolt seitsmekümnele langetada, ei mõtle tavaliselt esimese mõttena: ”Ma teen seda sellepärast, et meestele meeldida!” (ehkki ei saa salata, et ka vastassugupoolele meeldida tahtmine on täiesti loomulik ja terve nähtus!). Põhiline on ikka see, et inimene tahab ise ennast hästi tunda, tahab, et tervis oleks korras ning et tervis püsiks korras veel võimalikult kaua. Tahab elada, ilma et liigsed kilod seda takistaksid.

Teine mõte, milles kõik kolm ühel meelel olid, oli see, et kaaluprobleemide puhul räägitakse ikka täiskasvanutest. See, et ka meie laste kehakaal pidevalt suureneb, jookseb ajakirjandusest vaid väga harva läbi. Võetakse justkui iseenesestmõistetavana, et lapsevanemad hoolitsevad ise oma tarkusest selle eest, et nende lapsed tervislikult toituksid. Kuid kui vanematel endil seda tarkust pole? Airi usub, et kui tema ema oleks omal ajal kuskiltki kuulnud, et ta võib oma lapse tervisele kabelimatsu panna, oleks ta ehk natukenegi hoolikamalt oma tütre söömisi jälginud. Õiged vanemad tahavad ju ikka, et nende lastest kasvaksid terved ja õnnelikud inimesed.

Seega ei peaks vanemad oma lapse friikartuli-hävitamist vaatama mitte heldinud pilguga, et :“Vaat, kui hea isuga mu kullake on!” või “On küll teine natuke priske, kuid leian mina, et tegelikult on ta väga armsake, küll leiavad ka poisid!”, vaid olema pigem vahel pisut karmimad ja lapse tervise huvides talle ikkagi mõnda maiust keelama. Tulemuseks on ainult lühiajaline jonnipurske väljakannatamine. Kuid kui sellele järgi antakse, võib juhtuda, et vanemate armas trullake kasvab suureks ning ees seisab aastatepikkune kaalujälgimine ja piinlemine. Sugugi mitte selleks, et poistele või tüdrukutele meeldida, vaid eelkõige selleks, et ellu jääda.