Kujutlege olukorda, kui ütlete võsukesele, et on aeg magama minna. Tema karjub vastu inetusi ning viskab teid klotsi või mõne hoopis raskema esemega. „Lapsest kasvab koletis”, ehmute teie ning otsustate ta lastepsühholoogi juurde viia. Ega psühholoogi külastamine halba ei tee, kuid selles suhtes, et laps koletis on, te küll eksite.

Väga tihti on laste agressiivsus ühtede või teiste põhjuste tagajärg ning kummalisel kombel on sageli süüdi … vanemad ise.

Käbi ei kuku kännust kaugele

Tuleb välja, et lastel on palju põhjusi täiskasvanute ründamiseks. Nimetagem vaid mõned neist.

1. Üleväsimus, tühi kõht ja janu. Need viivad täiskasvanugi endast välja. Laste psüühika on aga palju kergemini haavatav. Pahatihti nad isegi ei teadvusta endale, et neil on halb olla, et nad tahavad süüa või juua. Seetõttu on vanemate ülesanne välja selgitada, mis nende võsukesi häirib.

2. Vanemate emotsionaalne külmus tõukab lapsi õelusele. Laps, nähes ema ja isa ükskõiksust, käitub sageli meelega väljakutsuvalt, et vaid endale tähelepanu tõmmata.

3. Üleminekuperioodid arengus on aeg, kus aju ei jõua adapteeruda füüsiliste muutustega. Selletõttu on noorukiiga kõige plahvatusohtlikum.

4. Ühe (või mõlema) vanema agressiivne käitumine tekitab lastes paratamatult tigedust. Teatavasti ei kuku käbi kännust kaugele. Seetõttu ärge korraldage abikaasaga stseene ja veel vähem käsikähmlusi laste nähes. Muide, kui avalikku agressiivsust ei olegi, kuid vanemad on laste suhtes liialt karmid ja võimukad, võib ka see viia soovimatute tagajärgedeni. Kannatades koduse vihkamise all maandab laps end sageli eakaaslaste peal.

5. Üleliia pehme kasvatus, lihtsamalt öeldes: ka liigne hellitamine ning kõikelubamine vallandavad lapses agressiivsuse. Kui midagi pole nii, nagu tema tahab, võib ärahellitatud laps hüsteeriahoogu sattuda ning söösta vanematele rusikatega kallale. Või õele, vennale, vanaemale, tädile jne — lihtsalt sellepärast, et ta peab oma viha kellegi peal maandama.

Kokkuvõte: vanemad peavad tingimata olema järjekindlad, vältima nii liigset hellitamist kui ka üleliia karme nõudmisi.

Poksikott viha vastu

Kalduvus agressiivsusele kujuneb reeglina välja varases lapsepõlves. Seetõttu, mida varem probleemi lahendama asute, seda parem.

• Püüdke mudilaste (kuni 5-aastaste) tähelepanu juhtida mõnele huvitavale tegevusele — see kustutab vihaleegi. Või tehke talle ettepanek trampida, karjuda, joosta, maadelda teiega (nalja pärast, muidugi). Sellised tegevused aitavad lapsel auru välja lasta. Oleks hea muretseda väike poksikott, kuhu ta võib oma viha taguda. Teismeliste puhul annab mänguline printsiip harva tulemusi. Kirjeldage neile avameelselt oma tundeid: „Mul on väga valus vaadata, kui sa vihane oled”, „Tundsin sinu käitumise pärast häbi”.

• Konflikti haripunktis hoiduge lapse käitumisele hinnangu andmisest. Seda võib teha vaid siis, kui emotsioonid on vaibunud. Mitte mingil juhul ärge kritiseerige lapse isiksust, vaid üksnes tema konkreetseid tegusid. Kui laps on õele või vennale liiga teinud, veenge teda vabandama. Sellised vestlused on aga nelja silma jutud, sest teiste juuresolek võib lapsele alandav tunduda.

• Kui teie järeltulija on saanud 6-7-aastaseks, õpetage teda oma emotsioone kontrolli all hoidma. Näiteks nii: „Vaata, sa karjusid ja nutsid jälle enne lõunasööki, siis sõid kõhu täis ja rahunesid kohe. Teeme tulevikus nii, et kui tahad süüa, siis lihtsalt küsid minu käest, mitte ei hakka skandaale korraldama”.

• 8-10-aastastele lastele tutvustage lihtsamaid ja arusaadavaid pingest vabanemise võtteid — jooks, jalutuskäik koeraga jms.

Hingake sügavamalt!

Teismeliste agressiivsusega on hulga keerulisem toime tulla, sest 12-14-aastased lapsed on juba peaaegu täiskasvanud. Lisaks möllavad neis selles eas hormoonid, mille tõttu laps peaaegu üldse ei allu vanemate nõudmistele. Ometi on kõik võimalik!

• Varases noorukieas võivad agressiivsuse hood tekkida täiesti ilma põhjuseta (eriti käib see elavaloomuliste laste kohta). Ja parim, mida vanemad selles olukorras teha võivad, on tunnistada lapse õigust raevu tunda. Muide, isadel ei õnnestu see nii hästi kui emadel, seetõttu on pingelises situatsioonis tähtis veel ka isa „neutraliseerida”. Öelge lapsele: „Ma mõistan, et oled solvunud… Kas tahad, et sul kergem hakkaks? Siis rahune maha ja arutame, mida teha”.

• Selgitage lapsele naeruteraapia kasulikkust. Oletame, et keegi solvas teda hingepõhjani, teie tehke talle ettepanek kujutada oma vihaobjekti ette väga naljakas või õnnetus olukorras. Ja viha ongi haihtunud.

• Võib meelde tuletada võtet, mida kasutatakse jaapani büroodes — riputage lastetuppa üles „vihapaber”, mida laps võib iga kord ära kortsutada või katki kiskuda, kui ta vihane on. Suurepäraselt aitab ka vastupidine võte — sügav, lõdvestunud hingamine. Vihaatakk kaob, kui hingata sügavalt sisse, lugedes viieni, pärast aga jõuliselt välja. Sellist hingamist tuleks korrata mitu korda.

• Noorukiga võib ka sõlmida kirjaliku lepingu vastastikuse käitumise kohta. Selline kokkulepe on efektiivne stiimul lapse jaoks, kes soovib õppida ennast kontrollima. Lepingu skeem on lihtne: teie kirjeldate ema (isa) õigusi ja kohustusi suhtlemisel lapsega, laps aga enda omasid suhetes teiega. Mõelge välja trahvimäärad mõlemale poolele lepingu rikkumise korral. Kuid pidage silmas — need ei tohi olla alandavad. Kindlasti mõelge välja ka premeerimise põhimõtted.

Kas teie laps on agressiivne?

Kindlaid kriteeriume määramaks laste „agressorite” hulka ei ole olemas. Lisaks on kõikidel vanematel selles suhtes oma isiklik arvamus. Ühed ei näe midagi halba, kui laps solvajale tagasi teeb, teised noomivad iga väiksema eksimuse korral. Ometi on olemas mõningad märgid, mis võivad viidata lapse agressiivsusele.

• Kui sageli teie laps teisi ründab? Kes saab siis kõige rohkem — kas noorem vend, klassikaaslased või ründab ta oma suures vihas teid ennast? Spetsialistide meelest ründavad agressiivsed lapsed tunni aja jooksul mitu korda teisi, ning reeglina — endast nõrgemaid.

• Kas suhete klaarimisel on initsiatiiv tavaliselt teie lapse või teiste laste käes? On palju juhtumeid, kus lapsest saab vastu tema enda tahtmist agressor — keegi provotseerib teda ning ta on sunnitud vastu andma. Sel juhul tuletage lapsele meelde, et igat vaidlust on võimalik sõnadega lahendada.

• Kuidas suhtub teie laps teistesse inimestesse, sealhulgas oma eakaaslastesse? Kas ta peab neid oma potentsiaalseteks sõpradeks või hoopis ohuallikaks? Kas ta tunneb pärast konflikti süümepiinu või süüdistab ta kõiges juhtunus alati teisi? Kas tal on kalduvust kompromisside otsimiseks või ta isegi ei püüa end teiste olukorda asetada? Kui teised inimesed on lapse jaoks vaenlased ning ta ei tunne süümepiinu, tasuks psühholoogiga nõu pidada.