Pärimuskultuuri uurija: emad vajavad praegu rohkem tuge kui kunagi varem

 (24)
Pärimuskultuuri uurija: emad vajavad praegu rohkem tuge kui kunagi varem
Photo by Joshua Rodriguez on Unsplash

Pärimuskultuuri uurija Ene Lukka-Jegikjan rääkis Naistekale ema rollist ja emaks olemisest läbi aegade ning kinnitas, et ema oli, on ja jääb väärtuseks number üks. Ema on kodu süda ja emaarmastus on igale lapsele oluline elu lõpuni. Samas tõi ta välja, et praegu on emadele langenud tohutu koormus, sest tugi, mis traditsioonilises külaühiskonnas alati olemas oli, on kadunud ning naine peab kõigega ise hakkama saama.

Naisel on nii palju erinevaid rolle: ta on ema, naine, abikaasa, laps, sugulane, tädi, täditütar, eestlane, oma kogukonna esindaja… ja selge on see, et kõikides rollides ei jõua korraga olla. Ühel hetkel, kui sul lapsi ei ole või nad on suured, siis saad ennast teostada, aga kui lapsed on väikesed peaks emaroll olema esikohal. Juba sellest hetkest, kui sa lapseootele jääd ja ta sünnib, on sul püha ja võimas kohustus olla ema. Sest ema on kodu keskpunkt. Ja ma arvan, et Eesti kultuuris on ema väärtus number üks. Kogutud rahvalauludest oleme teada saanud, mida meie rahvas on väärtustanud ja oluliseks pidanud ning tõrjunud. Ja meil on ligi tuhat teisendit laulust “Ema haual”. See tähendab, et ema kui väärtus on tingimusteta kõige suurem. Ema on kodu kese. Lauludes on ka ära öeldud väga selgelt, mis see ema väärtus on: kui isa lahkub, siis kaob pool kodu. Kui ema ja emaarmastust enam pole, siis kaob kodu tervenisti.

Seotud lood:

Ema roll on läbi aegade olnud sama, siin ei saagi olla muutust. Aga muutus on kindlasti selles toimunud, kuidas emasid toetatakse ning lapsi kasvatatakse. Tuge noortel naistel praegu ei olegi. Vanavanemate asemel on tänapäeval lasteaiad ja lapsehoidjad. Ning süütunne on tekitanud sellise olukorra, kus vanemad mängivad oma lastega. Seda pole varem küll olnud. Hüpitamisi ja laulumängusid on alati väikestega tehtud, aga niipea, kui laps hakkas kaela kandma, nii pandi ta tööle. Nüüd aga ollakse suurema osa päevast eraldi ning lapsed näevad vanemaid ainult kindlates rollides — nad ei näe, mida nad tööl teevad, kuidas teistega suhtlevad. Korter on kitsas, seal pole loodust, loomi ja teisi inimesi, mis varasemalt moodustas elu ja lapsekasvatuse loomuliku osa. Suur osa sellest, kus pere käib, on tarbimine — käime teatris ja kontserdil plaksutamas. Väärtustegevust, näiteks jõulukuuse metsast toomine ja lapsele sealjuures õpetamine, et metsas ei tohi niisama oksi murda ja tuleb tänada metsa selle puu eest, mille me kaasa võtame, on jäänud minevikku.

Emad ei laula enam oma lastele, ei jutusta muinasjutte ega anna nendega enam olulisi teadmisi edasi. Kui varasemas kultuuris rõhutati, kuidas tuleb eluraskustega toime tulla, siis praegu rõhutatakse, kuidas kergemini hakkama saada ja raskustest ei räägita nii palju kui on vaja. Praegu ei valmistata naisi selleks ette, kuidas võtta omaks abielunaise roll, kuidas mehega hakkama saada, ei räägita, et pereelu on keeruline ja roll emana on veel eriti raske.

Kogukonna tuge ei ole ei emana ega abielunaisena. Seda pakkus traditsioonilises külaühiskonnas kogukond. Juba sellega, et naine võeti abielunaiste hulka vastu, anti talle õpetusi ja selgitusi ning tehti vajalikke rituaale. Ning ema vajab üleminekuriitust emaks saamiseks. Kõigepealt eraldatakse ta sellest rollist, kus ta ei olnud ema. Siis valmistati ta ette, et nüüd sa hakkad saama emaks. Järgnes lapseootuse aeg — ta ei ole enam lastetu naine, aga ta veel ei ole ka ema. Ja eriti oluline oli sünnitusjärgne periood. Siis ei peaks olema tähelepanu mitte nunnul lapsel, vaid ema vajab tohutut tuge. Traditsioonilises külaühiskonnas tõid naabrinaised emale süüa ja toitsid tema peret, aga see oli ka vaimne tugi — räägiti, nõustati, tehti toiminguid läbi. Seal oli ikka omakasu ka mängus: kui naine ära kukub, kes seda last siis kasvatab! Tol ajal polnud ka mingeid abirahasid neile, kes ise hakkama ei saa, kõik pidid saama! Sellist asja, et keegi on hädisem ja ei tule toime, ei saanud lubada. Sellepärast tuldi, vaadati, nõustati, aidati. Külahiskonnas keegi ei öelnud üksteisele, et sa oled nii armas ja kallis, aga nad olid üksteie jaoks olemas, nad teadsid, et lapse sünd on oluline asi, mida tuleb toetada. Aga praegu tuleb naisel kõigega ise toime tulla. Võib-olla ka sellepärast on meil palju sünnitusjärgset depressiooni.

Loe veel

Emadepäeva ei ole Eestis alati tähistatud, see tuli meile alles hiljuti. Ma arvan, et kui mingit asja niimoodi tähistatakse, siis tähendab, et seda on justkui vaja kaitsta, sellega ei ole kõik korras. Järelikult on vaja püha, et ükskord aastaski emaks olemisele sellele tähelepanu juhtida, sest igapäevaelus need asjad on kaotsi läinud või nad vajavad lisatähelepanu. Iga laps teab, mida ta peab emadepäeval või isadepäeval tegema. Siin pole traditsioonilisi kombeid või tavandeid. Igal juhul selge on see, et ema tuleb tähelepanu keskpunkti tuua. Vähemalt üks kord elus võiks öelda, mille eest sa oled oma emale tänulik. Kas sa oled seda üldse kunagi öelnud?

Emadepäev võiks olla ka aeg, kus ei istuta ainult söögilaua taga koos ja soovita emale õnne, vaid leida ka see aeg ja võimalus, et oma ema elu kohta põhjalikumalt uurida. Küsi emalt: kuidas sa sellesse päeva oled jõudnud, kuidas sa mind üles oled kasvatanud, kuidas elu on olnud. Minu ema rääkis kronoloogiliselt selle hetkeni need sündmused, mis olid tal meeles ja mis olid tähtsad. Enamikke neist me ei olnud kuulnud. Saime kuulda ka seda, mis talle muret ja hingevalu tegi, mis tema igatsus oli, millest puudust tundis… Sel moel on võimalik oma ema uuesti tundma õppida ja saada teada, mis inimesega tegu on. Ning see annab sulle võimaluse ka paremini mõista seda inimest, keda sa võib-olla enam tegelikult ei tunnegi. Sa elad temaga koos 18aastat, siis kolite lahku ja edaspidi oled sa tema kodus juba külaline. On ju nii, et täiskasvanueas on lähedasemad pigem sõbrad või kolleegid, aga mitte tingimata ema, kes on kaugeks jäänud.

Ning laste ülesanne ongi küsida oma vanematelt lugusid, sest nende rääkimise käigus tuleb välja olulisi asju. Ja tänu nendele saavad ka järeltulevad põlved teada, kes nad on. Mul oli üks õpilane, kes läks oma ema juurde kodutöö raames perepärimust uurima. Tema peres oli peale tema veel mitu last ja tema oli tugeva keskeani elanud teadmises, et tema ema armastab küll teisi lapsi, aga mitte teda. Sest kunagi ei räägitud omavahel selliseid jutte. Jutuajamise käigus ta söandas lõpuks selle välja öelda ja ema oli täiesti rabatud — kuidas sa selle peale tuled, tütreke? Jah, ma ei ole osanud näidata, see ei ole võib-olla välja paistnud, aga loomlikult olen ma sind eluaeg armastanud! See ema oli šokis. Kui nüüd mõelda, siis tegelikult see on ju päris õudne, kui sa tunned, et sa oled emaarmastusest ilma jäänud! Seega igal juhul tuleb neid sõnu oma lastele ja lastel oma vanematele öelda.

Kahjuks ei ole tänapäeval enam väga kombeks perekonniti ja suguseltsiti kokku saada ega koos elada. Kuid veel üks roll emal ongi sugulussidemete hoidmine ning heade suhete säilitamine. Saage kokku, käige üksteisel külas, suhelge omavahel ja hoidke seda sidet nii palju kui võimalik. See on oluline, et lapsed teaksid oma tausta ja teie pere lugu ja pärandit ning kannaksid seda ka oma lastele edasi. Pealegi — veri on paksem kui vesi ning väga julgustav on teada, et sul on ümber palju neid inimesi, kellega sul voolab soontes sama veri ja kelle poole sa võid abi saamiseks pöörduda. Ja et su lastel oleks lähemaid inimesi, mitte ainult Facebooki sõbrad.

Ka oma pere traditsioonide edasi kandmine või nende loomine on ema roll. Ema võiks olla see, kes loob traditsiooni, et sünnipäevalauas ei istuta, vaid tantsitakse pärimustantse ja lauldakse, et peres tähistatakse kevadpühi ja teisi traditsioonilisi tähtpäevi, uurides internetist nende kommete kohta. Jõulukuusele võiks minna kogu perega metsa järele, et õppida sealjuures ka loodust tundma. See on oluline, et lastel oleks selliseid hetki.

Ehk siis — naised ja emad muudkui annavad ja annavad endast ära, aga kust nad midagi tagasi saavad? Üks päev, mida naised võiksid veel võimsamalt tähistada ja õnneks paljud seda ka jälle teevad, on paastumaarjapäeva tähistamine 25.märtsil. See on iidne naiste püha, kus naised ärkavad päikesetõusuga, pesevad allikavees nägu, seejärel panevad ilusad riided selga ja saadakse kokku, juuakse punast jooki, et terved olla, küpsetatakse pannkooki, tehakse ohvriande, palutakse endale midagi ja tehakse väike inventuur iseenda sees — milline naine ma olen, milline ema, mida ma tahaks endas järgmise aasta jooksul parandada, millega ma olen rahul. Riitusele võetakse ka tütred kaasa, sest nemadki on naised ja neilegi tuleb õpetada. Ja see, et seda kõike tehakse ühiselt, on nii võimas, sest see naiste ühtsuse vägi, mis sealt tuleb, on harukordne. Piisab korrast aastas, et kokku tulla ja seda väge ning tuge kogeda. Sest kõik naised, aga eelkõige emad, vajavad tuge ning taolistest ühistest ettevõtmistest sünnib võimas naiste vägi, mis annab kogu järgmiseks aastaks nii palju head energiat ja teadmist — ma ei ole üksi!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare