“Minu lastele ta alguses meeldis ja lapsed meeldisid justkui mehele ka. Mulle tundus, et kuna tal endal on ka kaks last, kes elavad oma emaga, siis ta võiks olla hea kasuisa minu lastele. Minu lastel on juba head isad ja ma ei otsinudki isa kandidaate oma lastele. Üleüldse ei otsinud ma meest, sest minu meelest ei saa kaaslast otsida, vaid suhted ja armastus tuleb inimese juurde ise. Nüüd me siis elame koos, kaks aastat. Algus oli ikka nagu algused on — ilus, kuid aja möödudes ma hakkasin märkama, et ta nagu tõukab minu lapsi eemale. Ei taha neid.

Kui me olime kõik koos maal, minu lapsed ja tema omad, siis minu lapsed olid kuidagi unustusse jäetud, oma lastega tegeles kogu aeg.Tema lapsed tohtisid toitu valida, minu omad mitte ja kommi tohtisid tema lapsed ilma lõunat söömata võtta küll, minu omad mitte.

Tudumusi maal koos olles minu omadele ei anta (kodus antakse).  Minu laste peale tema tohib pahandada ja riielda, aga mina tema omade peale mitte. Kord valetas tema vanem tütar minu peale, millest tuli hirmus tüli, sest ta uskus oma lapse valet, hiljem, kui tõde siiski välja koorus, siis ta käskis küll tüdrukul minu ees vabandada, kuid pöördumatu kahju minu jaoks oli juba sündinud.

Kui oleme koos maal, siis ma hoolitsen ja tegelen tema lastega, nende kõigiga. Linnas kodus me kõik koos olla ei saa, sest ruumi on vähe. Neid juhtumisi, mida olen viimasel ajal märganud on palju — minu laste halvustamine,riidlemine jne. See kõik on mind viinud selleni, et ma ei taha enam tema lastega koos olla ja kuhugi minna. Pigem loobun kogu üritusest, kui nendega koos olen. Eks mehe laste ema teeb kodus ka oma pühendunud lobitööd — tädi on paha. Mul on väga raske seda pealt vaadata, kui ta minu lastega ebameeldivalt käitub ja ma kohe ütlen talle ka, et mulle ei meeldi see. Paraku muutunud ei ole midagi. Me saame omavahel ikka hästi läbi, ei tülitse, ei naakle, anname teineteisele vabadust ja oleme ka koos.

Ometi on mul vahest tunne, et see ei saa jääda kestma, kui ta ei lõpeta minu laste kallal naaksumist. Tahaksin ju, et kõik saaks korda, sest selge on see, et valima ma ei hakka — minu lapsed on kõige tähtsamad minu jaoks. Võib-olla kui keegi oskab mulle seletada, mis minu mehe hinges toimub, siis ma ehk mõistan teda.Võib-olla ta tunneb end halvasti, sest pakub minu lastele meie kodus turvalist kodu, mida oma lastele ei saa pakkuda. Kuid milleks seda valu või viha siis minu laste peal välja elada?”

Lugejad, kuidas teie sellist situatsiooni lahendaksite?