Vanemaharidus on teema, millega järjest enam tegeletakse nii rohujuuretasandil (eri organisatsioonide koolitused vanematele) kui ka ministeeriumis (suur osa Sotsiaalministeeriumi laste ja perede arengukavast puudutab vanemahariduse korraldamist ja toetamist). Kuigi ei saa alahinnata juba lapsevanemaks saanute koolitamist ja harimist konkreetsetes küsimustes, on sellest ehk olulisemgi kogu elanikkonda hõlmava kooliprogrammis sisalduva perekonnaõpetuse õpetamine.

Perekonnaõpetus kooliprogrammis tähtsamale kohale!

Täiendkoolituse vormis pakutavas vanemahariduses osalevad inimesed, kellel on selleks aega, raha ja motivatsiooni. Põhihariduse peavad aga omandama kõik lapsed. Kuna sageli osutuvad kõige probleemsemaks lapsevanemaks need, kes kohustusliku põhikooli järel kutse- ega keskharidust omandama ei suundu, oleme Perekasvatuse Instituudi poolt alati pidanud oluliseks, et vähemalt mingi hulk lapsekasvatust puudutavaid küsimusi saaks käsitletud juba põhikooli õppekavas, põhjalikumalt gümnaasiumis või kutsekoolis.

Teinegi hea põhjus, miks just kooliprogrammi liita lapsekasvatust puudutavad teemad on see, et põhikooli lõpus ja gümnaasiumis on noor just parimas  vanuses, et anda iseseisvalt mõtlev kriitiline hinnang sellele, kuidas teda on kasvatatud ja mõelda läbi, milline ema/isa ta ise tulevikus olla tahab. Uuringud on näidanud, et lapsevanemad kordavad paljus seda kasvatust, mille nad on ise saanud.

Ent kui teemad on teadlikult läbi kaalutud ja rahulikus situatsioonis langetatud otsused, milline on hea vanemlus ja kasvatus, siis see aitab inimesel hiljem ka kriisihetkel enda valitud põhimõtetele kindlaks jääda (nt. mina sain küll lapsena tihti peksa, aga oma lapsi lööma ei hakka).

Kahjuks kipub kooliprogrammis inimeseõpetuse ainetes rõhk langema enam seksuaalkasvatusele ja teistele teemadele, mis on noorele inimesele koheselt vajalikud, aga ei paku nii tugevat investeeringut Eesti ühiskonda kui seda võib saavutada kasvatusteemasid käsitledes.

Laps on vabariigi kodanik, mitte vanema omand
Muidugi on eestlased üsna privaatsust hindavad ja vähe naabrite tegevusse sekkuvad inimesed. Sellest aga olulisem on ilmselt see, et meil ei ole välja kujunenud tavasid selle kohta, kuidas ja keda teavitada abivajavast lapsest (vt näiteks Ameerika filme, kus ka pisiasjade puhul lastele sotsiaaltöötajate kutsumine on igapäevane ja normaalne). Lastekaitseseaduses on selline kõiki täiskasvanuid hõlmav kohustus küll kirjas, aga elanikkond ei ole sellega kursis ja puuduvad oskused. Siin on muidugi abi sotsiaalkampaaniatest ja teema meedias käsitlemisest. Mida rohkem inimesi võtab teadmiseks, et ka tema on kohustatud abivajavast lapsest teatama ja et on olemas lasteabi telefon, kuhu vajadusel helistada, seda vähem saab meil niisuguseid lugusid juhtuda.

Lisaks ametivõimude teavitamisele võiks abivajava lapse märkaja ka ise tema ellu sekkuda — pakkuda süüa, pakkuda abi, rääkida lapsevanematega. Seda mitte selleks, et riigi kohustusi (lastekaitse- ja sotsiaaltöö) lükata elanikkonna kaela, vaid pigem on siin soov saata perele sõnum — ümberkaudseid inimesi huvitab laste käekäik ja nad hoolivad. Seega saab vähendada ka vägivaldsete ja ükskõiksete vanemate täielikku võimu- ja karistamatuse tunnet ning saata neile signaali — laps on vabariigi kodanik, mitte vanema omand.

Märgata tuleks juba väikseidki probleeme
Selliste juhtumite puhul, nagu Ekspress nädala eest kirjeldas, on eriti teravalt näha sotsiaalteenuste vähesus. Siin on muidugi asi läinud juba ammu nii kaugele, et laste perest eemaldamine on ainus võimalus. Laiemalt võttes võiks meelde jätta, et ideaalselt toimiva perekonna ja Ekspressi kirjeldatud juhtumi vahele jääb terve hulk võimalikke pere- ja kasvatusvorme, mille juures süsteem vajab toimimiseks rohkemal või vähemal määral välist abi. Just siin on tarvis, et juba väikesi probleeme märgataks. Juba esimeste kasvatusraskustega (näiteks kui lapsehoidja või lasteaia õpetaja märkab, et vanem kärgib lapse peale ja teda sakutab) suunatakse vanem õppima laste kasvatamist, et jälgitaks kergelt probleemsete või raskustes olevate perede olukorda, et vajaduse tekkimisel kohe abi pakkuda.

Mõnes mõttes kajastub selliste juhtumite esiletulekus ju taas meie ühiskonna väärtustesüsteem — investeeritakse majandusse, aga mitte inimestesse. Lootuses, et inimesed ise oskavad majandada ja endale sobivaid teenuseid osta, antakse raha inimestele pigem kätte (vanemapalk, lastetoetused) mitte ei suunata seda lastekaitsetöötajate hulga ja teenuste kvaliteedi suurendamisse. Jõuka ja hästi toimiva pere jaoks ongi see soodne lahendus, aga varjupooleks jäävad just sellised lood, nagu Ekspress avaldas.