Enne kui isa suri, tegi testamendi kinnisvaraga ema nimele, et teised lapsed ei saaks oma osa (olgu siinkohal mainitud, et kõik juba said, mida vajasid).

Nüüd läheb see müüki, koht on kaugel ja ta ei jaksa üksi seal talviti toimetada. Algul see mõte müügist mind ei morjendanud, nüüd aga ainult selle peale mõtlengi. See pidi olema minu pärand minu lastele, isa elutöö. Ma ei saa enam üldse olla, see mõte, et ema selle müüb, kurvastab väga. Mõistusega saan aru, et vajab hooldaja kätt jne, aga fakt on fakt. Ise saaksime kolida sinna ehk 15 aasta pärast.

Ma ei ole kunagi olnud materiaalne inimene, pigem vastupidi. Kui aga tuli teemaks raha, siis ema mainis, et annab “mingi” osakese, et saaksime tasuda teatud summa majalaenust (plaanime varsti mehega liisida). Ma jäin selle üle mõtlema. Algul oli jutt teine, nüüd vaid osake. Rahast konkreetselt temaga rääkida ei saa, on “ebausklik”. Mul aga ei ole motivatsiooni selles müügis osaleda ja kõik ära korraldada, et seda kohta pisikese raha eest taga nutta. Seda kohta ise osta ei jõua, hind on 400 000 ääre alla.

Esitangi üldisele ringile küsimuse — mis oleks teie visioon asjast? Ma kordan veel, ma pole rahamaias, aga et sellest loobuda, peaks olema mul suurem põhjus kui miski pisike osake, aga mu ema arvab, et just temal on seda raha muretuks vanaduspõlveks vaja.