Pihtimus: kas ämm süüdistab oma poja alkoholiprobleemides tõesti mind!?

Kui ma oma elukaaslase emaga esmakordselt kohtusin, oli ta nii nunnu ja armas mu vastu, et temast paremat inimest andnuks tollal otsida. Ta kunagi ei olnud mu vastu tige, nägi minus vaid head, võttis mind sellisena, nagu olen, võisin temaga kõigest rääkida, mis südamel oli. Mu enda ema kahjuks selline polnud ja paraku on ta surnud juba üle kolme aasta. Nii saigi ämmast mullegi nagu teine ema, keda usalada ja kellelt tuge loota kriisiolukorras.

Kuid nüüd... appi! Näib et tal on kavas totaalselt muutuda, ta on hakanud viimasel ajal mulle nähvama, kui midagi ütlen või küsin! Ma ei tea, miks ta on ometi sedasi muutunud, tõesti nii tigedaks muutunud, enam teda peaaegu ära ei tunnegi. Kaldun arvama, et ta on minus pettunud, kuna mu elukaaslane liialdab alkoholiga ja joomine on tal aastaga sedavõrd süvenenud, sest ajast peale, kui mina temaga koos elama hakkasin. Kuid mina ei saa aidata inimest, kes ennast ise aidata ei taha ega lase ka ennast aidata! Aga ämm on jah muutunud, endist nummit ja malbet inimest temas peaaegu enam ära ei tunne, kurb tõesti!