Pihtimus: mu ainus poeg tunnistas, et ta on homoseksuaalne...

Mõni päev tagasi juhtus see, mida olin tegelikult salamisti viimased kümmekond aastat kartnud! Üle pika aja tuli mulle külla poeg ning ütles, et peame tõsiselt rääkima. Esialgu, kui ta ütles, et soovib peagi oma uut kaaslast tutvustada, olin õnnelik – eks iga ema soovib enda lastele õnneliku kooselu. Kui aga sain teada, et tema kaaslane on samast soost, siis tabas mind esialgu tohutu paanika- ja kurbusehoog, nüüd aga valitseb must masendus.

Pean tunnistama, et olen homoseksuaalsust kahtlustanud oma poja puhul alates puberteedist, seega nüüdseks juba kümmekond aastat. Ta on olnud alati seltskondlik, kuid naiselike hobidega ning tundnud väga palju muret oma välimuse üle. Juba varem mõtlesin, et huvitav, kas tal tüdrukut pole — 25 on siiski arvestatav vanus. Kuna aga elame juba 6 aastat eri linnades, siis lootsin, et ta pole lihtsalt veel endale sobivat leidnud või ei soovi mulle esimese hooga tutvustada. Pean siiski nentima, et kahtlus poja homoseksuaalsuse kohta näris siiski pidevalt hinge.

Loomulikult ma ei ütle oma pojast lahti, kuid nendin, et mulle kui emale on see ränk löök. Unistasin ise neljast lapsest, kuid tõsise tervisehäda tõttu pidin piirduma vaid ühega. Lootsin, et selle kompensatsiooniks saan vanaduses veeta piisavalt aega lastelastega. Need unistused on aga nüüd väga suure küsimärgi alla sattunud.

Veelgi hullemini elas uudist üle minu abikaasa. Esialgu ta vihastas tohutult ning lubas pojaga enam mitte suhelda. Nüüd, mil esimene emotsioonitulv on üle läinud, on ta muidugi rahulikum, kuid siiski kurb ja masenduses. Ma ei pea homoseksuaalsust haiguseks, kuid saage aru, vanematele on säärane uudis raske hoop.

Tekib küsimus, et mis läks valesti? Proovisime oma poega kasvatada täiesti tavaliselt, ei keelanud kunagi sõpradega palli mängida ega muude mehelike hobidega tegeleda. Probleem oli aga selles, et alates teismeeast ei tundnud ta huvi asjade vastu, mis enamikule poistele korda läheb. Isegi kui homoseksuaalsus on geneetilise taustaga, siis on raske uskuda, et minu pojal just sellepärast säärane eripära välja lõi. Meil on abikaasaga mõlemil suur suguvõsa ning praktiliselt kõik sugulased on noorena abiellunud ning lapsi saanud.

Hoolimata sellest, et ma armastan oma poega sellisena nagu ta on, näib tulevik tume. Miks ei saa ma tõenäoliselt kunagi näha lapselapsi, millega olen selle ära teeninud? Pisike lootus ju jääb, aga ega inimest ümber ei kasvata…