Nii on päris raske elada. Öeldakse küll, et abiellud ju oma mehega, kuid tegelikult abiellud sa terve tema mineviku, probleemide ja ka sugulastega. Nemad saavad lahutamatuks osaks ka sinu elust. Kui nendega läbi ei saa (tähendab, nemad ei taha sinuga läbi saada), on kooselu mehega väga keeruline.
Mehe ema, õed ja tädi peavad mind nimelt perelõhkujaks. Nad arvavad, et ma lõin mehe tema eelmiselt naiselt üle, jätsin selle naise lapsed isata, ühesõnaga, ma olen üks julm tõbras. Nüüd on meil ka ühine laps ja nad käituvad ka temaga väga halvasti. Nad ei võta teda kui lapselast või vennalast, hoopis täiesti ükskõiksed on. Unustavad sünnipäevad ära, jõuludeks ei saada kaarti ega tee kingitust, kuigi teised lapsed kuldavad kallite kinkidega üle.
Minust rääkimata. Ma pole kunagi neilt ühtegi õnnesoovi või kingitust saanud, isegi kaarti või lilleõit pole raatsitud sünnipäevaks tuua.

Olen ise üritanud olla tagasihoidlik ja rahulik, püüdnud igati, et nendega normaalselt läbi saada. Ei arvagi, et meist võiks saada südamesõbrannad, aga ühes peolauas võiks ju küll rahulikult istutud saada. Tänaseni tajun vihaseid pilke ja seljataga sosistamisi, kui oma mehe kõrval ämma sünnipäeval istun.

Praegu näiteks, kui me oleme koos olnud juba kaheksa aastat, käib mehe eksnaine, keda mu ämm kutsub tütrekeseks, endiselt jõulude ajal seal külas. Teda kutsutakse perekondlikele sünnipäevadele, nad helistavad ämmaga vähemalt korra nädalas ja eksnaise lapsed on pidevalt vanaema pool. Minu last ei taha vanaema aga hoida, ütleb alati, et tal on kiire või ta on haige või on teised lapsed parasjagu tema juures. Samal põhjusel ei ole ta saanud ka minu lapsele kingitusi teha, raha pole nii palju, et kõiki lapsi meeles pidada.

Kas kaheksa aastat ei ole piisavalt pikk aeg, et leppida tõsiasjaga, et pojakesel on nüüd uus elu ja uus naine? Miks tema elu põrguks teha, tema on ju nüüd nagu kits kahe heinakuhja vahel, ei tea, kas hoida rohkem minu poole või ema poole. Ma ei ole mingi intriigitseja, ei räägi eksnaist taga ja ma ei tülitse ämmaga ega mehe õdedega. Vastupidi, olen üritanud nendega hästi läbi saada ja proovinud neile meeldida, aga nemad ei suuda mind omaks võtta.

Mina olen täiskasvanud inimene ja suudan ilma nende heakskiiduta elada, hoian end lihtsalt eemale. Kuid oma lapsest on kahju, temal ei olekski nagu üht vanaema ja isapoolset suguvõsa.

Huvitabki, et kuidas on läinud teiste "teiste naiste" sulandumine mehe perekonda? Kuidas teid on vastu võetud ja teie olemasoluga lepitud? Kaua läks aega enne, kui ämm ja teised sugulased teisse normaalselt suhtuma hakkasid? Mulle tundub, et enne hakkab päike teistpidi käima, kui mind sinna perekonda arvatakse...