Pihtimus: perekond ei võta mu uut kallimat omaks, sest igatseb taga eelmist...

Mu mure seisneb selles, et mu perekond pistab oma nina liiga palju minu suhetesse. Nad nagu ei saaks aru, et inimese suhted on tema ERAASI ja karistavad mind mu valikute eest, mis neile ei sobi.

Läksin oma pikaaegsest kallimast Markost* pool aastat tagasi lahku. Tundsin, et me lihtsalt ei sobi enam ja mind hakkasid tema juures kõik asjad üha enam häirima. Ta polnud justkui huvitatudki etema töö leidmisest, ta esimene priroteet oli ta auto, mitte mina ja nii edasi. Aga see selleks, me läksime lahku ja kolm kuud hiljem tutvusin ma Tõnisega*. Ta on tark, viisakas, näeb hea välja ja on äärmiselt töökas. Meil tuli suurepärane klapp ja ehkki ma teadsin, et pärast kolmeaastats suhet võib olla raske nii ruttu kellegi uuega harjuda, juhtus kõik nagu iseenesest. Tõnisega oli kõik nii lihtne, nii loogiline ja alles tem akõrval olles sain aru, millest olin Markoga koos olles ilma jäänud. Minu pere nii ei arva.

Marko sai hästi läbi mu isaga ja oli ning on siiani praktiliselt parim sõber mu vennaga. Mu ema oli temasse kiindunud ja isegi vanaema ütles, et sellist poissi ei tohi küll käest lasta. Markot kutsuti pidevalt meile külla, Tõnis ootab esimest kutset siiani. Ta on põgusalt mu emaga kohtunud, kuid ema oli küllalt jahe... või noh, mitte jahe, aga tal oli täiesti ükskõik ja ta isegi ei püüdnud olla viisakas. Isa ütleb, et Tõnis on mingi faas, mis niikuinii mööda läheb ja mul jääb vaid loota, et Marko siis mind veel tagasi tahab. Vend veedab palju aega Markoga ja seetõttu käib Marko meil siiani külas pidevalt. See segab mind ja segab Tõnist, eriti kui ma näiteks kuulen venda Markole minust ja Tõnisest rääkimas, ta teeb seda isegi mõnitaval toonil!

Mida ma peaksin tegema? Ma armastan uut noormeest, kas mu pere ei võiks ka teda armastama hakata? Ega ma nende rõõmuks ju kellegagi koos ole...