Pihtimus: tahaksin väga last, aga ei julge seda mehele öelda
Olen 25aastane noor naine ja tahan last. Aga ma ei julge seda oma armsamale öelda, sest ei tea, kuidas ta reageerib.
Oleme koos olnud juba kolm aastat, ehk siis tegelikult päris pikalt. Ühise katuse all me hetkel veel ei ela, aga otsime praegu korterit, mida koos osta ja kuhu luua oma esimene väike pesa. Minu bioloogiline kell tiksub juba kõrvulukustavalt ja ei saa endal beebimõtteid kuidagi peast välja. Mul tuleb pisar silma, kui beebisid tänaval näen või telekas mõni titareklaam tuleb ja lahinal nutan siis, kui mõni sõbranna pärast pikka pingutust või veel hullem, täitsa kogemata, rasedaks jääb. Vaatan poodides väikeseid pehmeid ja armsaid beebiriideid ja kujutlen, kuidas neid oma vastsündinule selga panen ning olen käinud ja lastetoamööblit vaatamas - küll tehakse ilusaid kummuteid ja kapikesi!
Kallimale oma lapsesoovist rääkida ei julge, sest kardan, et ta jätab mu siis maha. Kui alles käima hakkasime, ütles ta väga kindlameelselt, et ta vihkab väikseid lapsi ja rasedad on tema meelest koledad ja paksud. Ta ütles, et ei taha kunagi lapsi ja pani mulle südamele, et alati beebipille korralikult võtaksin. Olengi seda siiamaani teinud ja pole probleeme olnud, ma ei taha temaga tülitseda. Muidugi arvasin kolm aastat tagasi, et ta ei mõtle seda tõsiselt või arvab ainult praegu nii ja lootsin, et ta muudab meelt.
Aeg-ajalt ikka küsitakse meilt, kus siis väikesed järeltulijad on ning millal meie pere suurenema hakkab. Olen siis püüdnud jälgida mehe reaktsiooni ning lootnud, et ehk on ta meelt muutnud, aga siiani tulutult. Ta ei taha lapsi ja iga kord, kui temalt selle kohta küsitakse, läheb täitsa närvi ja kinnitab veendunult, et temast ei saa mingil juhul isa.
Kardan, et kui temaga selle teema üles võtan, jätab ta mu maha, sest ta on nii põhimõtteline ja selles osas läbirääkimisi pidada temaga ei õnnestu. Tuleb ainult tüli majja.
Kas mul on üldse lootust, et ühel hetkel ta muutub ja tahab siiski peret suurendada? Kogemata rasedaks ma kindlasti ei jää. Äkki peaksin hoopis ise edasi liikuma ja leidma mehe, kellega mul on rohkem ühist, kuigi armastan teda väga?
