Pihtimus: ühine kodu, kolm väikest last ja mees tahab vabadust!
Kolisime alles hiljuti maalt linna, mehel töö, mis talle meeldib, mina lastega kodus — ootan, millal tööturule naaseda saan. Pole kodus istuja tüüp. Senimaani pärast kolimist tundus justkui kõik korras olevat, kuni hakkasin tähele panema, et mees kuidagi vaiksevõitu, ei räägi, ei ole huvisid, ei soovi kuskile minna, kasvõi õue jalutamagi — täitsa null. Küsisin,et mis viga? Tema aga, ei midagi. Mis olema peaks? Minul süda ei andnud rahu ja ütlesin, et siin on midagi korrast ära ja ma ei jäta enne sind rahule, kui sa räägid! Natuke puiklemist, ebamääraseid vastuseid ja lõpuks mees vastas: vabadust tahan!
Minul hing kinni — vabadust!? Mismoodi vabadust? Et lõppkokkuvõttes tahab elada üksinda. Järgmine nädalavahetus, kui pesin aknaid väljaspoolt ehk siis aknad pärani lahti, ronis pisem tütar akna peale,ütlesin:Mine akna pealt ära (kolmas korrus ikkagi)! Tütar ei kuulanud ja ütlesin mehele, et kas ta ei saaks siis teda ära võtta. Tekkis tüli ja lõpuks ütles mulle: “Ma vahetaksin su hea meelega välja!” Mina solvusin ja laususin: “Mida sa passid, hakka uut omale siis otsima!” Ebameeldiv õhkkond oli terve päev ja ei leidnud ma omale kuskil kohta. Sellest on nädal möödas… Mees tuim kui kala. Mida ometi ette võtta? Lahku minna ja kinkida mehele vabadus? Kolme lapsega üksi olla ma ei suuda, tean seda! Kaaslane leida? Kes mind võtaks ja kas ma ise suudaksin? Küsimused küsimuste otsas, lahendust leida aga ei suuda. Kõik tundub nii ülepea kasvavat…Elada aga inimesega, kes mind ei taha, ma ka ei suuda! Mida teha?
