Psühholoogid usuvad: lapsed, keda kallistatakse ja hellitatakse, kasvavad üles enesekindlamatena

Kontrollida, kas kõik on õpitud, riided puhtad, koristada toad… Need ning lugematu arv teisigi töid ja toimetusi on vanematel iga päev teoksil. Lisaks veel sellised, mida ei ole võimalik ettegi näha. Kusjuures mitte kõik tegemised pole sugugi vajalikud ega ka mitte tähtsad. Selles lõputus sagimises ei jätku sageli aega isegi lapse pead silitada. Maksimum on õhtune unemusi. Ja sedagi mitte alati. Võiks arvata, et see on tühiasi. Ega siis ühes musis ei peitu hool ja armastus. Samas on tunda, et lastel on tõeliselt puudus vanemlikust hellusest, vahendab Dobrõje Sovetõ.

Neile ei jätku seda

Hellus on eelkõige puudutused, kallistused, suudlused, paitamised. Mida väiksem laps, seda enam ta seda kõike vajab. Teatavasti arenevad väikelapsed lastekodudes, kus neid harva sülle võetakse, aeglasemalt ning nad on ka sagedamini haiged, kuigi nende eest hoolitsetakse ja nad saavad korralikult süüa. Üksnes täiskasvanu käed ning tema soojus on võimelised andma kaitstuse tunde.

Peredes kasvavad väikelapsed saavad küllaldaselt kallistusi. Neid hellitavad vanemad, õed-vennad, vanavanemad. Ent laps kasvab ning hellituste voog väheneb. Nii kasvab ju ärahellitatud laps, milleks need õrnused, arvavad nüüd lapsevanemad. Kõige sagedamini kannatavad lapsed, kes on äkki saanud “suureks”. See on siis, kui perre sünnib noorem õde või vend. Sageli jäetakse hellusest ilma ka poisse. Kasvatame ju meest, pole siin midagi nunnutada, arvavad isad.

Ent lapsed, sõltumata soost, vajavad soojust ja hellust. Erinevused algavad 10-12aastaselt. Selles eas tüdrukud lausa ripuvad täiskasvanute kaelas, nad askeldavad rõõmsasti väikelastega, tunnevad heameelt ema sõbrataride kallistuste üle ning omavanustega käivad sageli käest kinni. Samas vanuses poisid aga hakkavad vältima kallistusi, eriti teiste nähes. Ent nad suhtuvad hästi käepigistustesse, õlale patsutamisse ning teistesse enamvähem “mehelikesse” sümpaatiaavaldustesse. Muide, keerulisel hetkel võivad nemadki emale sülle pugeda ning suruda end ta vastu, nagu kunagi lapsepõlves.

Eelpool nimetatud armastuse väljendused annavad lastele teada, et nad on vajalikud ja tähtsad. Palju hiljem hakkavad nad väärtustama ka rangust, breketeid, puhkust mere ääres ja tervislikku toitumist. Seniks on aga nende jaoks armastus paljuski kallistustes ja suudlustes. Kas neid on vähe? Selge siis — mind ei armastata!

See, mida arst välja kirjutas

Meditsiinilisest seisukohast lähtudes on kallistustest üksnes kasu. Need stabiliseerivad vererõhku, alandavad insultide ja infarktide riski. Vanaemadele ja vanaisadele on lausa näidustatud oma lapselapsi mitmeid kordi päevas kallistada. Teraapiline efekt on mõlemapoolne.

Kallistused tugevdavad immuunsust. Nad tõstavad oksütotsiini taset, samaga alandavad üksinduse ja ärevuse tunnet. Unigi on parem. Kallistused soodustavad ka rõõmuhormoonide — endorfiinide tootmist. Viimased alandavad valu, tõstavad tuju ja vastupidavust stressidele. Just seetõttu suruvad lapsed end meie vastu kurbuse ja haiguste ajal, paluvad sülle või pead silitada.

Ka psühholoogid tunnistavad taktiilsete kontaktide tähtsust. Lapsed, keda sagedamini kallistatakse ja hellitatakse, kasvavad üles enesekindlamatena, neil on lihtsam teistega suhelda ning nad ei tunne hirmu uute kontaktide ees. Nad isegi arenevad ja õpivad paremini.
Ameerika teadlased ja dietoloogid on välja toonud ka otsese seose lapsepõlves vajaka jäänud helluse ning noorukiea rasvumise vahel. Iga neljas paks nooruk kannatas lapseeas ema helluse puudumise tõttu.

Kvaliteet ja kvantiteet

Kas töö, kodu ning lisaks terve hulk toimetusi takistavad olla koos lapsega nii palju, kui tahaks? Lühike, kuid armastuse ja suhtlemisega täidetud hetk on sama tõhus kui tunde kestev suhtlemine. Võib lapsega aega veeta kogu päeva, ent seejuures joosta köögi ja telefoni vahet. Võib aga leida 5 minutit hommikul ja 15 minutit õhtul, et olla üksnes tema päralt. Hoida kinni ta käest, võtta ta sülle või heita ta kõrvale ning rääkida millestki heast.

On tähtis, et laps tunnetaks kehalist kontakti mitte ainult emaga, vaid ka isaga. Kui ema käed on hellus ja rahu, siis isa omad on kaitse, jõud ja kindlus. Nii on mõlemad vajalikud isiksuse arenemiseks.

Kõik vahendid on head

Ürita kinkida oma lastele kõige kallimaid ja vajalikumaid kingitusi — armastust ja hellust. On mitmeid viise öelda: “Ma olen sinuga, sinu kõrval, ma vajan sind”.

Sõnadega

• Ütle sagedamini: “Ma armastan sind”
• Kiida lapse nutikust, välimust, tarkust
• Näita talle, et ta on tähtis, et sa imetled teda, et sul on temaga koos huvitav olla
• Ilmuta tähelepanelikkust. Küsi, kuidas on ta päev möödunud, mida head ja ka halba on juhtunud, milline on ta tuju
• Ära naera lapse soovi üle sind kallistada või end sinu vastu suruda. Ära lükka teda kõrvale, öeldes, et ta on juba suur. Sellised keelud võivad jätta märgi tema täiskasvanu elule
• Lausu sagedamini lapse nime, kasuta hellitusnimesid. Kui jutt käib teismelisest, siis kasuta neid nimesid omavahel olles, mitte tema eakaaslaste kuuldes

Kätega

• Hoia tänaval lapse käest kinni
• Kallista teda enne tema lasteaeda või kooli minekut
• Suudle teda enne magamaminekut
• Kui laps on erutatud või väsinud, istu vähekeseks tema juurde ja silita ta pead
• Mängi väikelastega mänge, kus läheb vaja kehalist kontakti
• Võta laps sülle, kui ta sulle midagi räägib
• Loe talle ette, teda seejuures kallistades ja silitades. See sobib ka koolilastele. Eriti nendele, kes ei taha lugeda. Kui kohustusest saab meeldiv ajaviide, muutub ka suhtumine lugemisse

Silmadega

• Kui räägid lapsega, vaata talle otse silma ning las sinu pilk jutustab armastusest ja õrnusest. Naerata, kui kiidad. Ent vaadata silma siis, kui temaga millegipärast riidled, pole soovitav. See segab last oma mõtteid väljendamast ja selgitusi andmast.