Lea silmitseb nõutult ostutšekkide rodu laual. Kui ta mõne kuu eest oma täisealiseks saanud sügava puudega poja eestkostjaks määrati, luges kohtunik talle sõnad peale. Nüüdsest tuleb Leal enda ja oma poja rahad rangelt lahus hoida.

Leal tuleb kuludokumentidega tõestada, et nii Aivari töövõimetuspension kui ka puudetoetus on kulutatud üksnes Aivari vajadusteks. Kõik kulutused peavad olema põhjendatud ja mõistlikud.
Kord aastas tuleb esitada kõik tšekid-kviitungid ja muud tõendusmaterjalid koos aruandega kohtule ülevaatamiseks. Ning kui Aivari 298-eurosest sissetulekust jääb midagi üle, lasub Leal kui eestkostjal kohustus see ülejääk tulutoovalt investeerida. Osta näiteks poja nimel väärtpabereid või paigutada raha investeerimishoiusele. Sest eestkostja kohustus on eestkostetava vara kasvatada.

Kaks eraldi rahakotti
Kogu see eestkostja aruandlus ja tšekimajandus tundus Leale esimese hooga lihtsalt üks suur juuksekarva lõhkiajamine. Või järjekordne bürokraatia uperpall, mida üks normaalne inimene ei saa ometi tõsiselt võtta. Investeerimiskohustus ajas teda suisa naerma. No kust ometi peaks tema, juba 18 aastat kodune inimene teadma, mida ette võtta väärtpaberiturgudel või kuidas see investeerimine üldse käib! Teeb veel kogenematusest mõne rumala otsuse ja lendab see säästetud 10 eurot tuulde. Mis siis saab? Pistetakse poja raha kuritarvitamise eest pokri?! Ja mis ülejäägid üldse saavadki tekkida, kui elatakse kahekesi ühest töövõimetuspensionist, lisaks pisku puudetoetus ja tema enda hooldajatoetus! Eks katsu sellest elekter, gaas ja muud maksud ära maksta, rohud välja osta, riie selga ja toit lauale saada.

Tavainimene ei tea investeerimisest tuhkagi
No kust ometi peaks tema, juba 18 aastat kodune inimene teadma, mida ette võtta väärtpaberiturgudel või kuidas see investeerimine üldse käib! Teeb veel kogenematusest mõne rumala otsuse ja lendab see säästetud 10 eurot tuulde. Mis siis saab? Pistetakse poja raha kuritarvitamise eest pokri?! Ja mis ülejäägid üldse saavadki tekkida, kui elatakse kahekesi ühest töövõimetuspensionist, lisaks pisku puudetoetus ja tema enda hooldajatoetus!

Alles paar päeva hiljem jõudis Leale täie selgusega pärale, mida kohtunik mõtles selle “nüüdsest rahade rangelt lahus hoidmise” all. See tähendab, et pere eluasemekuludest, majandus- ja söögirahast saab Lea ainult poole tasuda oma täisikka jõudnud poja raha arvelt ja ülejäänud pool tuleb tal kinni maksta oma sissetulekust. Aga tema sissetulek on ju vaid 25 eurot hooldajatoetust. On see nali või?!

Lea on harjunud kasinalt läbi ajama. Ta oskab peaaegu mitte millestki lõuna keeta. Õnneks on olemas väike maalapp ja kartul-porgand omast käest. Sügisel sai metsast seeni ja seenekaste ongi Aivari lemmiktoit. Miks saatus niiviisi tahtis, kes seda teab, aga Lea jäi leseks veel enne, kui emaks sai. Nad ei jõudnud Aivari isaga abielu äragi vormistada ja saatuse silmis on Lea üksikema. Ei mingit toitjakaotuspensioni! Lea ei oskagi öelda, mis oleks saanud, kui ta oma isa poleks kõik need aastad neid toitnud ja katnud. Aga nüüd on ka isa läinud.

Teineteise külge seotud
Pärast lapsehoolduspuhkust ei jõudnudki Lea tööle tagasi. Aivari esimesed eluaastad möödusid haiglaid mööda joostes, lasteaiakohta autistlikule psüühiliste probleemidega poisile koduvallas polnud. Kui Aivar sai kaheksaseks, õnnestus ta saada toimetulekukooli. Aga poisi käitumishäired olid selleks ajaks juba nii sügavad, et Lea tööleminek ei tulnud kõne allagi. Kes siis Aivaril pärast kooli oleks silma peal hoidnud? Lisaks on ta olematu unega, võib nädalaid magamata olla ja kas Least oleks hommikul tööle minejat, kui öö otsa pojal sabas joostud? Poiss elab siiani justkui oma maailmas, võib teha ootamatuid tempe. Kord istus möödasõitva bussi peale ning tema ülesleidmiseks tuli politsei ja kohalik raadio appi kutsuda. Nüüd on kool läbi, puuetega noorte päevakeskust läheduses ei ole ning nii saadavadki ema ja poeg päevi mööda teineteise seltsis. Sellest ju tühjagi abi pole, et päevahoiuteenus ja muud maakohas kättesaamatud teenused on kõik kenasti poja rehabilitatsiooniplaanis kirjas.

“Kummalised seadused,” mõtleb Lea, “18 aastat pole keegi huvi tundnud, kas või kuidas me siin vanas lagunevas majas omadega välja venitame. Oleme elanud ühise rahakoti peal nagu peres ikka. Ja nüüd järsku ei või ma poja raha eest iseendale tükki leibagi lubada. Seaduse silmis on see eestkostetava vara kuritarvitamine. Tehakse trahvi. Võidakse isegi kriminaalvastutusele võtta.”

Kaks eraldi maailma
Kulub veel mitu päeva, enne kui Lea läheb vallavalitsusse toimetulekutoetust küsima. Ei, asi pole selles, et nad oma igakuise 323 euroga välja ei tuleks. Lahedat elu pole siin kunagi nähtud, aga … nüüd ainuüksi oma 25 euroga kuus Lea küll ennast elatada ei suuda. Tööle minek tuleks kõne alla vaid siis, kui poeg hooldekodusse anda. Aga selle eest peaks Lea maksma omaosalust, mida tal kuskilt võtta pole. Kas töödki üldse leiaks?

See, mida Lea sotsiaaltöötajalt toimetulekutoetuse palve kohta vastuseks kuuleb, kõlab tema kõrvus kui piitsaplaks vaiksel varahommikul: “Teie sissetulek leibkonna peale on liiga suur, et toimetulekutoetust küsida — seadus seda teile maksta ei luba.”
Loomulikult tahaks sotsiaaltöötaja aidata, kui vaid saaks. Ainsa võimalusena pakub ta kirjutada avaldus ühekordse toetuse saamiseks. Palju lubada ei julge, aga ehk paarkümmend eurot siiski leitakse. Abi sellestki, kas või korraks. Toogu aga Lea kohe homme tema kätte avaldus, enda ja poja sissetulekutõendid, kommunaalkulude maksekorraldused, koopia eestkoste kohtumäärusest, esimeste kuude eestkostja aruanded koos tšekkide koopiatega, mis tõendavad, et poja pension on kulunud vaid poja tarbeks, ja muidugi seletuskiri, et hooldab poega 24 tundi ööpäevas ega saa tööl käia.

“Huvitav, kas meil teevad seadusi mingisugused arvutiprogrammid või tehnilised seadmed,” mõtleb Lea vallamajast kodu poole kõmpides. “Kui neid teeks mõtlevad inimesed, ei saaks juhtuda nii, et ühe seaduse järgi loetakse pere sissetulekud leibkonna peale kokku, teise järgi aga kummalegi eraldi.
Ja miks riik puudega lapse täisealiseks saamisest alates enam järsku nende vanemaid ei usalda? Et hakkab lausa kohtu korras tšekke kontrollima?

Ja üleüldse — kas see, kui minu teovõimetu poeg teeb oma pensionist kulutusi minu eluspüsimiseks, pole siis mõistlik rahakasutus? Kui mina nälga suren, kes teda siis hoiab ja hooldab? Näiteks tugiisiku teenust tohiks ta oma rahast osta küll, kui kogu pensioni hakkama paneks, saaks ehk tunnikese jagu igaks päevaks.”

Loe lisaks ajakirjast Puutepunktid ning vaata kodulehelt www.vedur.ee