Nimelt sain ma millalgi suvel teada, et varakevadel sünnib meie perre esimene laps. Oh seda ootusärevust, teadmatust ja muretsemist, mis mind mõned kuud hiljem valdas. Kuidas ma tean, milliseid asju on uuele ilmakodanikule vaja? Kust ma kõik need asjad saan? Mis beebikaubad maksavad? Kuidas kõigeks vajalikuks piisavalt raha leida? Jne jne jne. Õnneks tulid mulle kohe alguses rõõmsalt appi mitmed tuttavad beebiemmed, kes lahkelt lapse esmaseid vajadusi rahuldavate asjade nimekirju minuga jagama soostusid. Mõni nimekiri oli suisa viis lehekülge pikk ja sisaldas nii vajalike toodete nimesid, ostukohti kui täpsustavaid kommentaare selle kohta, miks ühe firma toodangut teise omale eelistada. Hingasin kaks korda sügavalt sisse ja lohutasin end mõttega: aega õnneks veel on.

Varusin kõik vajaliku ise

Sügisel asusin vaikselt asju varuma. Kõigepealt vanker, siis voodi ja mähkimisalus. Otse loomulikult ei saanud ma beebipoodides mööduda kolmekorruselistest lettidest, millel lebasid heleroosad papud, velvetist valge pitsäärega kleidid ja lillelised bodyd. Neid kõiki asju oli mul absoluutselt kindlasti ka vaja, sest nii seisis erinevates nimekirjades, mille sõbrannad mulle toonud olid. Seal seisis veel, et esimeseks kolmeks elukuuks oleks vaja vähemalt 8 lühikeste varrukatega body ja sama palju pikavarrukalisi. Lisaks mitu paari eri kangast pükse, pluuse, veste ja mõni üksik kampsun talve lõpul sündivale lapsele. Need arvud tundusid mulle üüratud, kui vaatasin erinevate lastekaupade hindu. Aga et laps ei saa ju paljalt olla, tuli kõik need väljaminekud teha. Ma oleksin olnud väga tänulik, kui mõni tuttav tahtnuks minuga oma lastele väikseks jäänud hilpe jagada, kuid paistis, et mul lihtsalt ei ole tutvusringkonnas selliseid tuttavaid ja ise almust küsima minna olnuks ka üsna kummaline.

Sugulased ärkasid ning tõid kõik oma vanad beebiasjad mulle

Ja siis järsku, kaks kuud tagasi, tekkisid eikusagilt just täpselt sellised tuttavad, sõbrad ja sugulased. Alguses olin ma muidugi piiritult rõõmus, kui esimesed neli suurt kotti minu ukse taha tõsteti. Keerasin õhinal kotid elutoa põrandale laiali ja asusin sorteerima. Loomulikult olin eeldanud, et kõik riided lähevad kasutusse. Vaja vaid püksid särkidest ja mütsid kinnastest eraldi sahtlitesse organiseerida. Paraku, minu suureks hämminguks oli enamik kottide sisust, vabandan väljenduse pärast, puhas rämps. Plekilised pluusid, kulunud põlvedega püksid ja topilised sokid. Ma ei arva sugugi, et tasuta saadud-antud riietel peavad olema hinnalipikud küljes ja pakendid ümber, kuid puhast prahti tuttavatele laiali jagada pole minu arvates samuti kuigi viisakas. Tekib lausa kahtlus, et mõni inimene ei saada oma laste riideid uuele ringile mitte heast soovist sõpra aidata, vaid lihtsalt seetõttu, et kodus ees seisvast tavaarist lahti saada. Kuna minu süda lihtsalt ei luba puudust kannatavate perede lastele mõeldes kõiki neid asju prügikonteinerisse viia, olen üritanud kõik vähegi normaalsema väljanägemisega hilbud ise puhtaks pesta, korralikult triikida ja oma lapse jaoks kõrvale panna.

Kuidas peaks ma mäletama, milline hilp neist sadadest millisele sugulasele kuulus?

Lisaks on mõni tuttav ema avaldanud soovi „paremad” riided pärast meie kasutusaja lõppu tagasi saada ja alles hoida. Kuidas peaksin mina teadma, milliseid nendest juba kasutatud asjadest on paremad ja ilusamad? Kui kohe pärast sorteerimist osa asju tagasi anda, vaadatakse, et ju need siis ei kõlvanud minu lapsele. Samas puudub minu koduses majapidamises nii suur kelder või panipaik, kus oleks võimalik kõiki neid hiigelkoguseid hilpe selle ajani hoiustada, mil laps on lihtsalt nii suur, et saaks kotid koos riietega algsetele omanikele tagasi saata.

Keeldumisega sain külge sildi - rikas ja ülbe!

Nii olen ma sattunud olukorda, kus mu kodu näeb välja kui taaskasutuskeskus ja varsti ilmavalgust nägeval lapsel on rohkem riideid, kui ta iial ära jõuaks kanda. Seega otsustasin mõned nädalad tagasi, et ei võta enam üheltki tuttavalt inimeselt riideid vastu. Te ei arva iialgi, mis selle tulemusel juhtus. Nimelt räägivad mu sugulased ja tuttavad nüüd minust kui ülbest rikkurist, kes põlgab oma lapse jaoks ära kõigi teiste imikute kantud riided. Ja ma ei suuda ega oska neile kuidagi selgeks teha, et määrdunud ning katkiseid riideid ma tõepoolest oma lapsele selga panna ei soovi. Seda enam, et suure osa kõigest vajalikust jõudsin oma imikule koguda juba enne „humanitaarabi” saabumist. Hoidku jumal selle eest, kui seda viimast lauset kõva häälega kellelegi öelda julgeksin. Siis tembeldaksid need samad naised, kes oma lastele kunagi kõik riided vaid kallimate poekettide lettidelt soetasid, mind häbematuks ja tänamatuks rikkuriks, kelle lapsele on vaid tuttuus piisavalt hea.