Rasedus võib olla kriis
Nõustamise kaudu saab leida lahendusi erinevatele probleemsetele olukordadele, mis seotud raseduse või selle katkemise/katkestamisega. See tähendab võimalust turvaliselt ja konfidentsiaalselt jagada kellegagi oma lugu, valu, pettumust ja leina ning sageli kuhjunud kibestumistki inimliku mõistmise toel lõpuni läbi käsitleda.
Abordidiskussioon tänases Eestis
Meie sihtasutuse algatatud nõustamistöö on aktuaalne ka viimasel ajal esilekerkinud suhteliselt elava abordidiskussiooni kontekstis. Hõlmab ju raseduskriisi nõustamine muu hulgas ka abordieelset ja -järgset nõustamist.
Mul on hea meel, et abort ei kuulu kaasajal enam tabuteemade hulka. Lisaks omavahelisele emotsioonide maandamisele naiste- või ka meestefoorumites on jõuliselt esile kerkinud sügavalt läbitunnetatud mõtteavaldused, mis on leidnud ühiskonnas laiemat vastukaja.
Näitena võiks tuua Ave Alavainu artiklit “Anna andeks, mu arm…”, aga ka valitsevale peavoolule julgelt vastanduvad Varro Vooglaiu mõtteavaldused. Positiivse momendina tooksin välja ka kasvava tolerantsi arvamuste paljususe suhtes, mida antud delikaatne valdkond sageli kirglikult üles kütab. See peegeldab protsesse, kuidas me ise koos ühiskonnaga samm-sammult küpsemaks muutume.
Poolt või vastu
Inimlikult on lihtne maailma kaheks jagada — heaks ja kurjaks, mustaks ja valgeks, omadeks ja vaenlasteks. Kes ei ole meie poolt, see on meie vastu. Kui vaadata maailmas esilekerkinud abordidiskussioone, siis sageli naerdakse vastaspool üleolevalt välja või mõistetakse absoluutse õigluse taustal jämedalt hukka.
Eestis aga seevastu jagub meedias esiletoodud arvamusavaldustes kuhjaga kannatlikkust, et iseenda väärikust vastaspoole respekteerimise kaudu üleval hoida. Kannatlikkusel on aga sageli omad piirid ja võib-olla ka oma hind.
Kelle poolt sa oled? Abordi pooldajate või abordi vastaste? Naiste, kes “kergekäeliselt” oma laste elusid lubavad hävitada, või sündimata laste poolt, kelle elusid hävitatakse?
Kui me astume välja elu kaitseks, siis mis vanuseni me seda elu kaitsma peaksime? Sünnihetkeni, lapsepõlve lõppemiseni? Momendini, kus naine, olles ise oma eluga sügavas madalseisus, ei leia endas enam hingelist jõudu, et oma lapsele “elamisväärset” elu võimaldada ja otsustab selle elu katkestada? Või sünnitab ja jätab vastsündinu haiglasse?
Mis ema see on, kes oma lapse ära annab? Kas selles valguses ei tundu avalikkuse ees salajas sooritatud raseduse katkestamine isegi praktilisem ja kohasem?
Pole õigeid vastuseid, on vaid õiged küsimused
Üks mitme lapse ema, kellele tema armastatud abikaasa ühel päeval teatas, et ta ei armasta teda enam ja kavatseb teise naisega abielluda, väljendas, et sel hetkel, kui kogu tema senine maailmapilt kokku kukkus, tahtis ta kõigepealt ise surra.
Seejärel soovis ta, et tema juba olemasolevad lapsed olemata oleksid, et säästa neid kõigest sellest emotsionaalsest valust ja vintsutustest, mida vanemate lahkukolimisest tingitud hingeline lõhe ning senise turvalise perekonnapildi kokkukukkumine naise arusaamist mööda lastele paratamatult kaasa toob.
Ta ütles, et mõistab nüüd täielikult neid naisi, kes oma lapsi edaspidisest valust säästa püüavad ja pigem raseduse katkestavad, kartuses, et antud olukorras ei jätku neil hingejõudu ja sisemist ressurssi sündida soovivale lapsele pisutki elamisväärse elu võimaldamiseks.
Nagu juhtumis raseduskriisi õpikust, avastas seesama naine ennast selleltsamalt armastatud mehelt veel ühte last ootamas. Juhtus ka nii, et naisel oli ümber toetav tugivõrgustik — inimesed, kes mitte ei pakkunud esimesel pilgul õigetena näivaid kiireid lahendusi või haletsust, et vaeseke, sinu olukorras, kuidas sa küll sellega toime tuled!
Tema ellu jagus mitmeid toetavaid inimesi, kes oskasid kuulata — mis on nõustamisprotsessis üks nõustaja olulisemaid oskusi –, leides oma väärtuslikust ja napist ajast naise ärakuulamiseks ka piisavalt aega ja pühendumist.
Nii koges too naine, et temast hoolitakse ja teda toetatakse tingimusteta isegi taolises ületamatuna näivas kriisis, mis iganes valikuni ta oma keerulises olukorras ka jõuaks. Selle asemel, et kiirustades pakkuda õigeid vastuseid, esitasid inimesed tema ümber õigeid küsimusi.
Usaldades ja toetudes sellele vähesele, kuid väärtuslikule, leidis naine endas hingejõu lubada see laps elule, ehkki raseduskriisi situatsioon ja nõustamise vajadus ei lõppenud tema puhul veel selle otsusega. See juhtum näitab, kui suure emotsionaalse ja samas ka vastuolulise tunneteskaala võib raskustesse sattunud inimene läbida.
Üksi abordiotsusega
Naised on jäetud oma abordiotsusega sageli täiesti üksi. Tihtipeale ei söandata kellegi kolmanda poole pöörduda. Ise tehakse oma abordiotsustused, ise mõistetakse ennast oma otsustuste eest hukka.
Ka on Eestis seni veel mõningast eelhoiakut raseduskriisi nõustamise suhtes. Eelhoiakud on kerged tekkima ka raseduskriisi nõustamise suhtes. Eestis on seni veel mõningast eelhoiakut raseduskriisi nõustamise suhtes. Isegi tunnustatud naistearstide artiklites on vihjatud “kallutatud nõustamise”, “ajuloputuse” või neutraalsuse puudumise võimalikkusele nõustamissituatsioonis.
Mille eest meil naisi kaitstakse?
Võimaluse eest oma olukorrale turvalise vestluse käigus veelkord värskem kõrvalpilk heita? Võimalikkuse eest teadlikkuse avardumise ees eesseisvate valikute suhtes, et jõuda naise enda tegeliku südameotsuseni.
Võimaluse eest soovi korral eesseisev (tagasipöördumatu) valik veelkord koos lapse isaga läbi arutada?
Inglismaal kaasneb abordiotsusega alati seadusega ettenähtud abordieelne nõustamine. Sama toimub Prantsusmaal. Saksamaal on kehtestatud mitmeastmeline nõustamissüsteem, mille oma rasedust katkestada sooviv naine kohustuslikus korras läbima peab.
Mitmes teiseski Euroopa arenenud riigis, näiteks Rootsis, võimaldatakse naisel oma lugu jagada ja veelkord läbi mõtestada vähemalt vastava ettevalmistuse läbinud sotsiaaltöötaja juuresolekul. Kas need süsteemid on tõesti loodud naisevaenulikena või on siinkohas hoopis nähtud võimalust kaitsta naisi nende endi esimesest emotsioonist tulenevate ja esmapilgul ainsa lahendusena tunduvate läbikaalumata otsustuse eest?
Armastagem neid mõlemaid!
Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis lõpetab tänavu esimene grupp raseduskriisi nõustajaid. Õppejõududeks on head, oma valdkonda hästi tundvad spetsialistid nii psühholoogia-, praktilise nõustamise, tervishoiu- kui ka sotsiaalsfäärist.
Need tulevased nõustajad (psühholoogia magistrandid, kogemustega sotsiaaltöötajad, eelneva spetsiaalse ettevalmistuse saanud praktiseerivad psühholoogilised nõustajad jne) on õppinud muu hulgas tundma oma isiklikke maailmavaatelisi eelistusi ja selle kaasmõjusid nõustamisprotsessis, raseduse kulu erinevaid psühholoogilisi ja meditsiinilisi aspekte, valitsevat seadusandlust, paarinõustamist raseduskriisi situatsioonis, kriisinõustamist ja veel palju muud asjasse puutuvat.
Loodan väga, et koolituse läbinud tulevased nõustajad on õppinud ka kõige olulisemat — armastama neid mõlemaid — nii naist kui veel sündimata last, kuidas iganes teaduslik meditsiin teda erinevates arengufaasides nimetab.
