Kõige tugevamad sidemed

Side ema ja lapse vahel on üks kõige tugevamatest sidemetest maailmas. Alguses on see sümbioos, siis saab laps aegamööda teada, et ta on emast eraldiolev isiksus ning suuremaks saades muutuvad ka suhtes. Seejärel elate mõlemad üle keerulise teismelise ea, ning toimub loomulik eraldumise protsess.

Tänu suhetele oma emaga kujuneb lapses nn põhiusaldus maailma vastu: ema armastab last ning demonstreerib seda igati. Ta reageerib kiiresti ja õigesti lapse vajadustele. Selle kõige tulemusel on suureks saanud inimene enesekindel, ei karda uut, ei tunne põhjusetut süü- ega häbitunnet.

Paraku ei saa mitte kõik täiskasvanud öelda, et neid armastati lapsepõlves tingimusteta. On olemas erinevad emad — emotsionaalsed ja eemalehoidvad, liiga karmid ja norivad ning ka ettearvamatud.

Just nimelt ema on see inimene, kes hakkab kujundama sinu enesehinnangut. Meie alateadvus jätab suurepäraselt meelde kõik selle, mida ema lapsepõlves meile ja meist rääkis, kuidas ta meisse suhtus. Suhted ema ja tütre vahel on unikaalsed. Neis on segunenud armastus ja solvumine, kiindumus ja võimuvõitlus, erinevad ettekujutused elust, veendumused. Teadmine, et ema mõistab teda, on lapsele väga oluline. Ning kui suhteid emaga võib nimetada keerulisteks, siis mõjutab see ka sinu suhteid maailmaga, teiste inimestega, mehega ja oma isiklike lastega. Ent sa oled juba täiskasvanu. See aga tähendab, et suhteid emaga saab parandada, andes neile tagasi soojuse ja läheduse.

Miks me riidleme?

Esiteks selletõttu, et oleme erinevad, seega on mõistmatus sageli vältimatu. Teiseks, vaatamata sellele, et oled juba ammu täiskasvanu, näeb ema sinus ikka veel oma väikest tüdrukut. Tal on omad ootused kõige kohta, milline sa peaksid olema. Samas on ema arvamusele vastu seista uskumatult raske — meie „halb käitumine“ ja „sõnakuulmatus“ jätavad meid ilma meile nii olulisest ema armastusest. See on aga kohutav.

Ent ka kõige keerulisemaid suhteid tasub üritada parandada. Lihtsalt sellepärast, et mingil hetkel võib juhtuda, et kõik on juba hiljaks jäänud … Üheks võtteks on siin piiride täpne kehtestamine, mis on kohustuslik tingimus igasuguste tervete suhete puhul.

„Kõiges on süüdi ema“

Paljude meie tegude taga on peidus lapsepõlv. Ent see ei tähenda veel, et just tingimata ema on see, kes on peamine ja ainuke süüdlane kõikides meie ebaõnnestumistes või kannab ainsana vastutust selle eest, mis meist on saanud. Ometi kasvatas ta sind nii, nagu pidas õigeks. Ilmselt tegi ka vigu, ning seda ei ole enam võimalik muuta. Ent sinust sai ometi täiskasvanu ning nüüd vastutad juba ise oma elu, käitumise ja valikute eest. Sa ei vaja enam oma ema heakskiitu, et võtta vastu otsuseid ja neid ka ellu rakendada. Ja veel võid sa vajadusel ka ise saada „emaks“ sellele „sisemisele“ väikesele tüdrukule, kes siiamaani — vaatamata vanusele — samuti solvub, tunneb hirmu ja muret, kardab eksida, tunneb süü-ja häbitunnet ning vajab nii väga emaarmastust.

See, et sa oled just selline — eriline ja unikaalne — on paljuski sinu vanemate teene. Ja kui sinustki on saanud tütre ema, tähendab, tal on vedanud. Kui sina sead korda suhted oma emaga, siis võid vältida mõningaid pedagoogilisi vigu, mis kord sinu enda elu keeruliseks tegid. Muide, küllap teed siis teisi vigu ja sinu suureks saanud tütrel on samuti midagi, mida sulle ette heita …

Kuidas suhteid korda saada?

Võimalusel oleks hea oma probleemid koos emaga läbi arutada. Räägi talle, mis sulle tema ütlemistes ei meeldi. Mõtle, millist tuge sa tahaksid temalt hetkel saada. Küllap on midagi, milles ta soostub sind toetama. Igal juhul on avameelne jutuajamine mõlema tunnetest ja ootustest hea lahendus. See aitab kuulata teineteist ja saavutada omavahel rohkem lähedust.

Loomulikult tuleb ette ka juhtumeid, kui ei ole üldse võimalik emaga mitte milleski kokku leppida, ent emotsioone ja üleelamisi on teil mõlemal rohkem kui küll. Sellisel juhul on parem otsida psühholoogilt abi.

Räägi oma tunnetest. Et jutuajamine ei kasvaks taas üle järjekordseks konfliktiks, kasuta „mina-teadete“ meetodit. Räägi, mis sulle ei meeldi. Ole rahulik, ent pea meeles, et vestlus pole monoloog, vaid ikkagi kahe inimese dialoog, kes peaksid teineteist kuulda võtma. Kui arvad, et on teemasid, millest on keeruline rääkida, siis kirjuta kiri (ürita läbi saada ilma süüdistusteta). Kui siis mingitel põhjustel on vestlus emaga ikkagi võimatu, kasuta „tühja tooli“ meetodit. Lao oma kujuteldavale vestluskaaslasele välja kõik, millest juba ammu rääkida oled tahtnud. Lase valla oma emotsioonid.

Ära pelga konflikte. Kui oled rahulolematu, ent vaikid, siis vimm koguneb ning purskub varem või hiljem ikkagi välja. Oskus õigesti tegutseda konflikti ajal on üks heade suhete hoidmise võtmeprintsiipe. Ja vastupidi, Õigel ajal lahendamata jäänud arusaamatustel võivad olla ootamatud ja ebameeldivad tagajärjed.

Algata ise suhtlemist. Jutusta laste koolielust, jaga emaga uudiseid … Räägi sellest, mis just teda huvitab.

Õpi oma piire kaitsma ja „ei“ ütlema. Ära täida ema palveid või nõudeid, kui need sulle ei sobi või pole vajalikud või halvendavad sinu suhteid mehe ja lastega.

Käitu emaga kui täiskasvanu, mitte kui laps. Kui sa ikka veel võitled emaga oma sõltumatuse eest, siis see tähendab, et eraldumise protsess pole veel lõppenud. Katsu vaadata oma ema teise nurga alt — nagu üks täiskasvanu vaatab teist, tavalist naist koos tema isiklike tunnete, hirmude ja lootustega.

Realistlikud ootused. On täiesti võimalik, et ema pole valmis muutuma ega arva, et teeb vigu ja haavab sind oma käitumisega. Jah, kahjuks juhtub ka nii. Psühholoogid on arvamusel, et kui ema karmilt kontrolliv käitumine kahjustab sind ja sinu perekonda, siis on kõige targem hoida distantsi.

Allikas: Good Housekeeping