Sinu nina, minu suu — meie laps

Pikad ripsmed emalt, suu isalt, kõrvad vanaemalt ja juuksevärv vanaisalt. Kahe suguvõsa segunemisel võib tulemus olla nii ootamatu kui ka etteaimatav. Tegelikult ei tea keegi täpselt, mida meie laps sellest geenide segapuntrast endale pärib.

Kõik saab alguse juba sünnitusmajas. Nii värskelt vanemateks saanud ise kui esimesed küllarutanud lapseuudistajad otsivad äsjasündinud beebi näolt midagi tuttavlikku. Kelle nägu ta ikka on, ema või isa? Või veel kellegi? Mis värvi ta silmad on? Ja juuksed? On ta ka armas tüdruk või kas kasvab temast ilus südametemurdja? Huvi lapse välimuse vastu on päris loomulik, kuna elame maailmas, kus välist ilu kõrgelt hinnatakse. Lisaks sellele loodavad vanemad, et nende laps üht-teist ka perekonnalt pärib.

On levinud arvamus, et isa võib end suhteliselt kindlalt tunda, kui laps kas tema või tema suguvõsa nägu ja tegu on. Ringleb isegi müüt, et just seetõttu ongi beebid alguses rohkem isa nägu. Sel moel kindlustab uus ilmakodanik endale justkui turvalisema elu, meelitades isa enda juurde jääma ja teda kaitsma. Teaduslikult see muidugi tõestust ei ole leidnud.

See, millist nägu meie laps tuleb, on tõeline loterii. Suhteliselt kindel on vaid see, et väga kaugele kännust käbi siiski kukkuda ei saa. Välimus on geneetiliselt ette määratud. Lapsed lähevad nii oma välimuselt kui käitumiselt ikkagi oma vanemate moodi, seda tänu bioloogilisele ja ka sotsiaalsele pärandile. Ehk saab laps oma isa silmad, aga hoopis oma ema kombe pead raputada.

Pärimisel kanduvad edasi teatud kindlad omadused. Näiteks pikkuse puhul peetakse geene üsna oluliseks, pikkadel vanematel on ka lapsed pikemat kasvu. Muidugi on tänapäeva lapsed üldiselt pikemad — ka siis, kui vanemad lühikest kasvu on — kuid see on seotud pigem parema toitumise ja kergema eluga, rasket füüsilist tööd tuleb tänapäeval ju palju vähem teha. Teadlaste sõnul muutub inimene õhtuks mõne sentimeetri võrra lühemaks, eriti kui päeva jooksul rasket tööd teha või palju raskeid asju tõsta. Öö jooksul „venime” me uuesti pikaks tagasi. Ka rasvumise puhul võivad geenid meie saatust mõjutada. Väga palju sõltub kindlasti ka meie toitumistavadest ja liikumisharjumustest, kuid ei saa eitada, et ka see kõik „kasvab” meile loomulikul teel kaasa.

Geenid mõjutavad kindlasti ka meie juuksekasvu, mistõttu kiilaspäisuse eest saab enamasti vaid oma esiisasid “tänada”. Ka see, kuidas pea kiilaks läheb — pealaelt või külgedelt — on lähisugulaste pealt näha. Muide, sama kehtib ka muu karvakasvu puhul. Kui sinu isa juhtub olema lopsakate puhmaskulmudega, siis pole ime, kui sinugi kulmud ajapikku järjest kohevamaks muutuvad.

Kui võtad kätte perekonnaalbumi, siis võid tähelepanelikul vaatlemisel üht-teist huvitavat leida. Asi, mis kindlasti silma torkab, on kõrvade kuju ja suurus. Kas on kõrvad peast eemal või muidu väga suured — selliste omaduste põhjal on sugulust päris lihtne kindlaks teha. Ajaloost on teada juhtumeid, kus nii mõnigi suguvõsa on saanud tuntuks teatud füüsilise iseärasuse poolest. Näiteks peeti Habsburgi dünastia üheks ühisjooneks paksu ja lihavat alahuult, mida hakatigi kutsuma nn habsburgi alahuuleks. Vanadel suguvõsaportreedel on ühisjoon täiesti märgatav.

Loomulikult võib sarnasusi esineda ka muude kehaosade puhul. Näiteks kui sinu väikese sõrme ots osutab sissepoole, siis pole sa oma suguvõsas kindlasti ainuke — kui just pole tegu mingi füüsilise traumaga. Veel üheks näiteks on karvakasv sõrmedel — kui sõrme kolmandal lülil on alati karvu, siis keskmisel lülil esineb karvu vaid mõnedel inimestel — inglise keeles on selle kohta kasutusel väljend “mid digital hair”.

Kuna ema ja isa geenid on igal lapsel erinevalt esindatud — välja arvatud ühemunarakukaksikutel — siis pole mingi ime, kui õed-vennad täiesti eri nägu võivad olla või hoopis sarnased kui kaksikud. Ka sinu enda laps saab olema täiesti unikaalne — ehk pärib ta vanaema suure nina ja tädi metsiku juuksepahmaka, kuid samas on tema suu midagi hoopis iseomast. Sugulastelt “laenatud” välimus koos originaaldetailidega annavadki kokku uue ja unikaalse disaini.

Aegade jooksul on igasugu asju ette ennustada püütud, millest üheks populaarsemaks on ehk lapse tulevane pikkus. Siit paar järjekordset varianti oma lapse tõenäolise pikkuse arvutamiseks. Esimese ja lihtsama variandi puhul korruta oma lapse pikkus kahe aasta vanuses kahega ja nii saadki tema tulevase pikkuse. Teise variandi puhul pead pisut arvutama. Poja tulevase pikkuse saamiseks liida kokku isa pikkus ja ema nn mehelik pikkus (tegelik pikkus pluss 8 protsenti) ning jaga tulemus kahega, liites juurde kaks sentimeetrit. Tütre pikkuse jaoks liida ema pikkus isa nn naiseliku pikkusega (tegelik pikkus miinus 8 protsenti), jaga tulemus kahega ning liida kaks sentimeetrit.