Sõber rutiin

Paljudes kodudes toob magamaminekut tähistava kellaaja lähenemine kaasa närvesööva stseeni, kus vanemad üritavad järeltulijate vastuväiteid eirates ning suuremat kisa ning väsimusjonni vältides neid siiski vannituppa ja seejärel voodisse suunata.

Sageli võib kõigi nende une-eelsete protseduuride peale kuluda terve tund või rohkemgi, vahel löövad jõnglaste vastupuiklemisest tüdinenud vanemad aga hoopis käega ja annavad lastele lisaaega, kuni need televiisori taha või mänguasjakasti juurde n.ö. ära kukuvad.

Samas leidub aga peresid, kus magamaminek ei tekita mingit probleemi ning õhtused toimingud sujuvad nagu kellavärk, meeldivalt ja käratult.

Millest selline erinevus?
Kas määravaks on laste erinev temperament või vanemate oskus end maksma panna?

Kindlasti mõlemad, kõige määravamaks teguriks on aga küsimus sellest, kas peres on välja kujunenud magamamineku rutiin või mitte.

Kodus, kus magamaminek on aastast aastasse toimunud enam-vähem samadel kellaaegadel ja samade reeglite kohaselt — mänguasjade magamapanek, pesemine, õhtujutt, head-ööd kalli — sujub see aja edenedes üha kergemini, sest teatud positiivse rutiini olemasolek tekitab lastes meeldiva ja turvalise tunde.

Tegelikult kehtib see igasuguste tegevuste, mitte üksnes magamamineku kohta.

Väljakujunenud rutiinid loovad päevale raami, mis aitavad väikelapsel maailmaga paremini toime tulla.

Igapäevased ettemääratud tegevused võivad täiskasvanutes tekitada tüdimust, kuid lapsed naudivad korduvaid ja äratuntavaid tegevusi.
Teadmine, mis järgmisena juhtub või mida mingisugusest olukorrast eeldada, annab väikelapsele vajaliku enesekindluse.

Vaadake kasvõi, kui väsimatult ning vähimaidki tüdinemismärke ilmutamata nad ühtesid ja samu muinasjutte naudivad, ehkki loo sisu on neil sama hästi kui pähe kulunud.

Kõige suurem on laste rutiinivajadus nende esimestel eluaastatel, beebieas on regulaarsed une- ja söögiajad lausa eluliselt tähtsad.

Enam-vähem kindel päevakava ja teatud harjumuspärased tegevused aitavad väikelapsel väljastpoolt tulevate normidega kohaneda ja neid kergemini aktsepteerida.

Niiviisi kujuneb välja harjumus korralikult kaetud laua taga lõunastada (mitte näksida, mis ette juhtub), õhtuti määrdunud rõivad pesukasti panna (mitte toapõrandale vedelema jätta), vajalikud unetunnid täis magada (mitte poole ööni lastele mittemõeldud saateid vahtida) ja kõik laabub jonni ning protestita.

On rutiinseid tegevusi, mis on ühel või teisel põhjusel vajalikud — käte pesemine õuest tulles ja enne söömist, jalgade pühkimine uksematil, hammaste pesemine, laua katmine jne — ning selliseid, mis on lihtsalt meeldivad, näiteks unelaulu laulmine, igaõhtused muinasjutulugemised, mänguasjade tudulepanek.

Suurematele lastele sobib une-eelseks rutiiniks hästi see, kui isa või ema lapse voodiserval temaga pisut maailma asjadest juttu puhub.

Sageli võivad need väärtuslikud minutid olla suureks abimeheks murdeikka jõudva lapsega sideme säilitamisel, sest laps harjub, et vanematega saab alati rääkida, ka siis, kui kiirete päevatoimingute ajal selleks enne õhtutundi mahti pole.