Üksikemast sõbranna Liina tõi oma kõuriku mulle õhtuks hoida, et ise mingi vandiga kokku saada. Noh, okei, ma võin talle vastu tulla, kuigi ega ma mingi lapsehoidja ole. Aga noh, Liina poiss on normaalses eas, saab ise endaga hakkama ja Liinagi kinnitas, et ma “ei pea midagi tegema, pane telekas käima ja las ta olla!”.

Noh, tõi mulle siis poisi ära ja leekis ise minema. Küsisin poisilt, kas ta süüa tahab midagi. Ei, ma olen söönud, kinnitas ta. Kui hiljem küsisin mingi sisetunde ajel, et mida ta siis sõi päeval, tuli vastuseks: kommi! Käisin siis poes ja võtsin talle ühe neist valmis tehtud võileibadest, sest ega mul ka midagi kodus süüa polnud. No ja valmistoit peaks ju ikka kõigile meeldima, häda korral ikka! No ja rukkileib ja kana — isegi tervislik, võiks öelda.

Kommi! Nõudis aga poiss, niipea kui tagasi jõudsin. Lubasin, et annan talle kommi siis, kui võileiva ära sööb. Midagi ta siis omaette nohistas mu vana arvuti taga, näitasin talle, kuidas mänge avada ja hakkasin ise tööd tegema, praegu kiired ajad töö juures, suvehooaeg on meile alati kõige kiirem.

Enne südaööd helistas Liina ja küsis, kuidas läheb ning teatas, et jääks hommikuni, kui mul midagi selle vastu pole. Et poiss saab ju külalistetoas magada? Nojah, mis mul ikka öelda, kui juba kõik plaanid ära otsustatud. Ja samas, otse öeldes pole Liina tõesti ammu saanud, las olla siis talgi tore õhtu.

Rääkisin poisiga läbi, tegin voodi üles ja kui öösel kella kahe paiku vetsu läksin, nägin, et ta on ikka veel üleval! No küll siis tõusis tüli, kui ma ta magama käsutasin. Aga emme ei käsi mul kunagi vara magama minna!

Mis kuradi vara?! Kaks on sügav öö juba!

Kuidagi sain tast jagu, tule ta igal juhul ära lasi lõpuks.

Hommikul kui Liina tuli, siis ei saanud poiss muidugi üles ja jälle häda. Nagu ma poleks talle seda öelnud! Ja kõige tagatipuks helistab paar päeva hiljem Liina ja sõimab mul näo täis, et tema poega näljutasin ja arvutimänge õpetasin mängima ja et ma üldse igati üks halb inimene olen! No mingu õige… ausalt, no mida?! Ise on poja friikate ja burgeritega nii ära hellitanud, et laps ei söö võileibagi, aga mina olen see, kes näljutab! Või siis laseb poisil teha kodus, mis tahab, olla üleval kaua tahab — ja mina siis olen see, kes last kiusab, kui kergelt soovitasin, et kell 2 on tagumine aeg väiksel poisil magama minna.

Ausalt, ma kohe ei taha seda Liinat nähagi enam. Kui teinekord lapsehoidu tahab, leidku keegi teine, mina tõstan käed üles. Tahaks kohe näha, mis inimene sellest poisist sirgub — raudselt mingi ärahellitatud emmekas, nagu need mehed meil tänapäeval on…