Lahutus on aga otsus, millise on vastu võtnud üks vanematest või siis mõlemad koos. Selle fakti tunnistamine käib lapsele üle jõu. Lahkumine on kellegi teadlik tegu, isegi kui täiskasvanud püüavad seletada, et see oli vältimatu. Lesestunud vanem võib lapse leina leevendada mälestuste abil. Mõistlik täiskasvanud lahutaja peab (ideaalis!) aitama lapsel luua uutmoodi suhted sellega, kes ära läks. Seda teha pole aga ühegi asjaosalise jaoks sugugi nii lihtne.

Vajate abi

Kuidas aidata last, kes on sattunud olukorda, mille eest ta ei vastuta ega ole ka võimeline seda muutma? Poolikute perekondade lastel on samad vajadused mis nende eakaaslastelgi, kes elavad koos mõlema vanemaga. Vahe on vaid selles, et nendele vajalikku hoolt ja armastust peab kindlustama vaid üks inimene. Ning tavaliselt on see vanem ise traumeeritud, polegi tähtis, kas ta on lahutatud, leseks jäänud või pole kunagi abielus olnudki. Täiskasvanud, kes on vapustuse üle elanud, püüavad aidata last, kellel on veelgi raskem. Sellistel vanematel ja lastel tekib peale tavaliste probleemide veel hulk lisamuresid, millistest täielikel perekondadel isegi aimu ei ole.

On väga keeruline rahuldada üksinda lapse vajadust armastuse järele. Vahel lükkavad lapsed pärast lahutust eemale kõik vanemlikud tundeavaldused — nende valu ja solvumine on nii suured, et nad ei soovi “reetjaid” endale ligilähedalegi lasta. Sellises situatsioonis on asendamatud lähedased: vanaemad, vanaisad, vanad sõbrad ja sugulased. Ometi ei tasu loota, et teised ise appi ruttavad. Keegi neist ei sega end delikaatsusest teiste pereasjadesse. Nad ei pruugi nendest isegi mitte teada. Kui on vaja tuge, ei tohi vaikida ega oma muredesse sulguda. Leidke inimesi, kes võivad abi pakkuda. Rääkige nendega, kes on säärased olukorrad ise läbi elanud. Teadke, on palju neid, kes ulatavad rõõmuga käe.

Pöörduge lähedaste poole

Suhted lähedastega on eriti tähtsad lapse jaoks, kes elab üle kaotusvalu. Reeglina osutavad olulist abi oma lahutatud pojale või tütrele lähedal elavad vanaemad-vanaisad– nende osavõtt, toetus ja armastus on sel ajahetkel hindamatu väärtusega. Nad võivad hommikuti sisse astuda, et last kooli saata, talle pärast tunde vastu minna… Kui nad on pensionil, siis aitavad nad last treeningutele, muusikatundidesse või arsti juurde viia.

Laste tunded läbivad mitu staadiumit:

1. Eitus. Laps keeldub juhtunut uskumast. Ta räägib sõpradele ja tuttavatele, et vanemad ei ole lahku läinud, isa on vaid töö asjus ära sõitnud ning tuleb varsti tagasi. Selles staadiumis on laps hirmunud ja rõhutud. Ta tahaks, et kõik oleks taas endine. Ta tunneb puudust isast või emast ning nutab. Talle näib, et ta pole kellelegi vajalik. Eitus on šoki “amortisaator”, instinktiivne reaktsioon valule ja kaotusele.

2. Raev. Aru saanud, et olukorda pole võimalik muuta, läheb laps metsikuks, ta väljendab oma tundeid otse, kuigi on võimeline oma viha tagasi hoidma, kartuses ema või isa kurvastada. Kui ta ei kavatse oma tigedust varjata, siis muutub ta närviliseks ning jämedaks. Oma ärrituse võib ta suunata temaga jäänud vanema peale ja ka selle peale, kes on ta maha jätnud.

On tähtis, et ta saaks võimaluse end tühjaks rääkida, oma raevu välja paisata. Laps peab tundma, et teda armastatakse, et ta on kellelegi vajalik. Mitte ainult koos temaga elav vanem, vaid ka vanaemad, vanaisad ning teised lähedased peavad püüdma rahuldada lapse vajadust armastuse järele.

3. Soov kõike parandada. Kui laps on rahunenud, asutab ta lepingut sõlmima — iseendaga: “Olen hea ja vanemad lepivad ära”, “Kui hakkan hästi õppima, tuleb isa tagasi”. Lastele on omane egotsentrism, neile näib sageli, et juhtunus on nemad süüdi. Peab lapsele selgeks tegema, et tema pole selles kõiges üldsegi mitte süüdi.

Selles staadiumis võib laps kõigest jõust püüda vanemaid lepitada. Ta võib mõlemaga eraldi rääkida ning anuda neid uuesti koos elama hakkama. Isegi siis, kui suhted perekonnas olid enne lahutust pingelised ja valulised, elavad lapsed lahkuminekut raskelt üle. Vahel hakkab laps, et endale tähelepanu tõmmata, halvasti käituma — tahtes sellega kindlaks teha, kas vanemad tõepoolest teda armastavad.

4. Kurbus. Võib mööduda terve aasta, enne kui ta suudab oma vihast, hirmust, kindlusetusest ning süütundest vabaneda. Nähes, et midagi ei saa parandada, võib laps langeda depressiooni. Selles staadiumis valitseb lein möödunud aegade järele. Ta ju ei tahtnud seda. On kätte jõudnud aeg nutta — tal on nii väga valus. See protsess saab alguse siis, kui laps annab alla ning lõpetab võitlemise.

5. Leppimine olukorraga. Laps on tõe ees silmi sulgenud, vaielnud, tigetsenud, karjunud, pidanud läbirääkimisi ning piinelnud hingevalus. Nüüd lepib ta tõega: terav valu on möödas, võitlus lõppenud. Laps lepib tegelikkusega. Ta on vastu võtnud kaotuse, see on saanud osaks ta elust. Ta on uue reaalsusega kohanenud ning rahunenud.