Sünnituse meistriklass

 (149)
Merje pisimaga

Merje mõtles koduseinte vahel sünnitamisele juba kümme aastat tagasi, kui pere kolmas lapsuke otsustas kõhust välja tulla. Mees uskus tol korral veel sünnitusmaja kindlama paiga olevat. Ent kolm nooremat last on 38-aastane Merje Luuk ilmale toonud kodus — sealsamas, kus nende olemasolu kord alguse saigi.

Otsus kodus sünnitada ei peaks olema protestiotsus: loomulik oleks, et naisel on valikuvõimalus, leiab Merje. Naise vaist ütleb, kas ta kõrvalist abi vajab või mitte. Ent Merje tunnistab, et esimene kodussünnitus, neljanda lapse ilmaletoomine viis aastat tagasi oli tema jaoks siiski protest haigla kui “kõiketeadva” süsteemi vastu. “Osa minust tahtis tõestada, et saan hakkama nendeta,” kõneleb ta. “Õnneks leidsin mõistva ämmaemanda, kes mind toetas, ja seepärast kujunes mu neljanda lapse sünd imeliseks. Mäletan sellest vaid õnnetunnet. Ja imestust: oh jumal, kas tõesti võibki nii lihtne kõik olla!”

Viienda ja kuuenda lapse sündides oli Merje juba nii palju enesekindlam ja teadlikum, ta ei pidanud enam kellelegi midagi tõestama. “Sain keskenduda olulisele ja sünnitasin tõesti täie rahuga hinges,” ütleb ta. Kuues lapsuke, tütreke, tuli ilmale selle aasta märtsis. Ei nabanööri ümber kaela, ei hingamisraskusi, ei ühtegi muud tervisehäda. Tüdruk sündis oma isa käte vahele oma kodu seinte vahel, toas, kus tema ilmale tulles magas tema kolmeaastane vend. Vend ei ärganud enne, kui suuremad lapsed titat kaema tulid.

Laual punnitada oli sürrealistlik

Ent mis siis ikkagi juhtus aastal 1995 seal Pärnu haiglas, kolmanda lapse sündides, et Merje otsustas mitte kunagi enam sinna tagasi minna? “Ega midagi erilist “juhtunudki”,” tähendab naine. “Oli päris tavaline kiire ja kerge korduvsünnitus. Haigla oma pisikeste toimetamiste, rutiinide ja ettekirjutustega. Ämmaemand sissejuurdunud töövõtetega. Ainult mina ise olin muutunud. Olin lugenud Ülle Liivamäe raamatut, mille tulemusel sain aru, et lapsed võivad sündida ka täiesti lihtsalt, ilma et seda peaks pidama suureks “meditsiinisündmuseks”.”

Ämmaemandal polnud peale lapse kinnipüüdmise teha õigupoolest midagi. Aga just siis, sel kõige tähtsamal hetkel, jättis ämmaemand sünnitaja omapoolse toetuseta. Merje üritas viimse hetkeni loomulik olla ja sünnitada kükitades — hoolimata sellest, et sünnitustuba oli kõle ja valge, otsast otsani meditsiiniaparatuuri täis, hoolimata sellest, et aken avanes vangla hoovile. Ämmaemand vaatas naist, võttis siis kindad käest ja sõnas raugel häälel: “Naised kogu maailmas sünnitavad ju ometi selili…” Ta surus lauale selili ka Merje.

“Punnitasin seal laual oma last ja ise tundsin end rõvedalt,” avaldab Merje. “See asend, jalad tugedel, see jube pressimine…see oli sürrealistlik.” Oli hirmus teha midagi, mis tundus nii lõputult vale ja ebaloomulik. Ent valikut polnud. “Ausalt öelda tunnen vahel, et pole siiani sellest alandusest üle saanud — ja kahetsusest lapse ees, et talle sellise trauma valmistasin.” Kui kaht esimest last sünnitades oli Merje patsient vabatahtlikult, siis nüüd oli ta sellesse rolli surutud. Mitte kunagi enam, otsustas ta siis.

Lapse sünd kui seksuaalelu osa

Otsus kodus sünnitada ei saa olla nõrga ja ara naise otsus. Sellise valiku saab teha ainult naine, kelles on väge ja tarkust, kes on kindel endas, oma lapses — ja mehes. Ent mees saab endas kindel olla ainult siis, kui naine seda on. “Üldjuhul on nii, et naine läheb ees ja mees tuleb järele,” ütleb Merje. “See on ju ka teistes “vaimsetes” asjades nõnda. Mehe asi on tegutseda. Naise oma tunda ja mõelda.” Ent mehe kindlus on teistsugune kui naise oma. “Ta peab jäägitult usaldama oma last ja tema ema. Olema toeks ja abiks, jälgides naise heaolu. Naiselt eeldatakse rohkem teadmisi, intuitsiooni, meelekindlust.”

Merje esimese kodussünnituse juures oli ka ämmaemand, ent kahel järgmisel korral enam mitte. Ainult tema ja mees. Ja miks peakski see olema teisiti: lapse sünd on ometi seksuaalelu osa, mitte meditsiinisündmus, leiab Merje. “Minu mehe jaoks on olemine oma laste sündide juures täiesti loomulik ja vabatahtlik otsus. Meie kaks viimast last sündisid isa kätele ja see on minu meelest parim algus elule. Tundsin nende sünnituste ajal mehe poolt suurt jõudu ja tuge ja mul kahju naistest, kes seda ei saa kogeda.”

Loe veel

Ent ometi on Merje kaugel arvamisest, et kõik terved naised peaksid tingimata kodus sünnitama. “Las sellele, keda haigla on “päästnud”, jääb tema usk, et see oli ainuvõimalik kõigist variantidest,” lausub Merje. Ent neile, kes otsustavad lapse ilmale tuua kodus, sõnab ta järgmist: “Naine ja laps on ökosüsteem. Kui laps on tulnud oma vanemate juurde vabatahtlikult, ta on oodatud ja armastatud, naine on vaimselt ja kehaliselt sünnituseks end ette valmistanud, siis see kõik annab alust uskuda, et see ökosüsteem ei vea alt ka oma toimimise viimases faasis. Miks peaks ta seda tegema? Miks ei peaks laps tahtma sündida?” Öeldu ei kehti mitte ainult kodussünnituse, vaid iga loomuliku sünnituse kohta — mis võib ju aset leida ka sünnitusmajas.

Aga ikkagi — mis siis, kui ema või laps oleks ikkagi tingimata arstiabi vajanud, küsivad paljud siinkohal. Mis siis, kui kõik poleks läinud ootuste kohaselt ja oleks juhtunud õnnetus, mida arstid oleksid suutnud vältida? “Sünnitus ei saa kunagi olla 100% garanteeritud,” nendib Merje. “Ka haiglas “juhtub” iga päev. Loomulikult võib kunagi kellelgi fataalne õnnetus juhtuda ka kodus. Aga see on igaühe isiklik otsus, millistest riskidest lähtuda ja millised otsused neist tulenevalt langetada.”

Kodussünnitajad “eikellegimaal”

Viis aastat tagasi oli kodussünnitus sündmus, mis ületas uudiskünnise. Viimaste aastatega on planeeritud kodussünnituste arv hüppeliselt suurenenud. Paari aasta taguse nelja-viie sünnituse kohta tuli näiteks aastal 2004 13 ja 2005. aastal (augusti seisuga) juba 18 kodussünnitust. Sel aastal oli neist viis assisteerimata, st ilma ämmaemandata.

Kui näiteks Hollandis sünnib kodus ligi 40 protsenti lapsi ning tegemist on igati “legaalse” asjaga, siis Eestis pole kodus sünnitamine ei keelatud ega lubatud. Seda ei reguleeri ükski seadus. Seadus ütleb ainult seda, et ämmaemandal on õigus tegutseda vaid meditsiiniasutuse territooriumil. Ämmaemandate selts tegeleb oma õiguste laiendamisega juba mitu aastat. Merje meelest pole kodus sünnitava pere jaoks erilist vahet, mis värvi paber ämmaemandal taskus on: niikuinii on kodussünnituse kogemusega ämmaemandate ring võrdlemisi piiratud.

Vähemasti on lapse dokumentide vormistamine on viimastel aastatel ilma suurema kärata edenenud: kui veel kolm aastat tagasi tähendas kodus sündinud lapsele isikukoodi saamine bürokraatia absurdse ja kurnava kadalipu läbimist, siis nüüd on asi lihtne: tuleb teha vähemalt üks käik perearsti juurde raseduse ajal ja ning pärast lapsukese sündi tohter teda vaatama kutsuda. Perearst annab paberi, mille põhjal sünnitusmaja väljastab isikukoodi.

Kes tahab, see jõuab kõike

Eesti kodussünnitajad organiseerusid Merje ja tema mõttekaaslaste algatusel viis aastat tagasi kodussünnituse toetusühinguks, mis korraldas selle aasta augustis oma viienda kokkutuleku. Kui esimesele kokkutulekule kogunes paarkümmend inimest, huvilised nende hulgas, siis sel aastal oli kohal ligi üheksakümmend inimest: 35 naist ja nende pered. Kokkutulnud kuulasid 14 kodussünnituse lugu, suurem osa neist viimase aasta omad. Nagu ikka oli kokkutulekule peale kodus sünnitanute tulnud ka rasedaid, kodus sünnitada plaanivaid naisi ning muidu teemast huvitatuid.

Ent kodussünnitajate eest seismine pole sugugi ainus asi, mille järgi Merje Luuki teatakse. Pedagoogilise kõrgharidusega Merje kaks vanemat last käivad koolis, aga kaht järgmist õpetab naine ise kodus. Peale laste koolitamise tegeleb ta ka sünnitajate ettevalmistamisega ja koolitab ennast homoöpaatia alal. Kuidas ta seda kõike jõuab? Ööpäevas on ju ainult kakskümmend neli tundi?

“Ma olen alati teha tahtnud seda, mida pean ise õigeks, mitte teised kuskil kaugel,” sõnab Merje. “Arvan, et kui inimene on kõrgelt motiveeritud, siis ta jõuab kõike.” Ta lisab, et pere toetab teda igati. “Minu mees hindab mu püüdlusi end harida ja täiendada. Lapsed on terved ja rõõmsad, see õigustab kõike.” Mine tea, kas see terve ja rõõmus pere võib veelgi kasvada? “Kes võiks seda teada, mis tuleb,” küsib Merje vastu. “Elama peab käesolevas hetkes ja võtma sellest viimast.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare