Survestav ema võtab igasuguse titeisu ära!

Täiskasvanueal on mitmeid häid külgi — võib minna peole, millal ise tahad; osta poest nii palju kommi, kui süüa jaksad ning õppida just neid asju, mida ise vajalikuks pead. Esimesed paar aastat tundub, nagu võiks peaaegu kõike teha enda äranägemise järgi ning mõnda aega see illusioon isegi kestab, sest lapsevanemad (eriti emad) ootavad vaikselt ning vagusi. Vahel harva viskavad nad nagu muuseas jutu sisse märkusi, et ei tea millal ka vanaemaks lootust saada on, kuid sellega asi piirdub.

Kui aga pere kõik lapsed on lõpetanud ülikooli, käivad tööl ning isegi ei tee nägu, et võiks ise peret looma hakata, tabab lapsevanemaid (eriti emasid) paanika. Lapselaste saamise soov võtab avalikult laiaulatuslikud mõõtmed ning toob kaasa totra käitumisnormi — lapselapsi hakatakse NÕUDMA igasugustel pereüritustel ning muudel koosviibimistel. Ilmselt arvatakse, et avalik häbistamine suunab noori ehk vastutustundlikumalt käituma ning motiveerib pärast perekohtumist kodus kohe lapsi tegema.

On muidugi emasid, kes on välja mõelnud eriliselt peene taktika teemale lähenemiseks. Olin ülikooli algusaastatel vaevalt paar kuud koos elanud ühe noormehega, kui tema ema ilmus meile külla, kingiks enda kootud tekk meie tulevasele lapsele. Pärast tema külaskäiku peitsin teki kapinurka. Hiljem muidugi selgus, et mulle mitte ei kingitud lihtsalt tekk, vaid sümbol. Näiteks oli ämmal aeg-ajalt kombeks esitada umbes selliseid küsimusi: „Noh, ega see minu kingitud asi juba pea kasutamist ei vaja?“ vms. Asi ei olnudki niivõrd selles, et ma ei tahtnud lapsi, kuid ma olin pere loomiseks veel liiga noor. Teisalt tekkis ka torts, et mis see tema asi on teiste eraelu osas nii uudishimulik olla. Kui aeg lapse saamiseks küps, küll me teada anname. Eks see meie ellu üleliia sekkuv ema oli ka üks põhjus, et miks suhtest asja ei saanud. Kui suhtesse sekkub aktiivselt keegi kolmas isik ning seab ootusi, siis on lisapinged kiired tekkima. Teki saatsin eksämmale tagasi.

Olin ülikooli algusaastatel vaevalt paar kuud koos elanud ühe noormehega...

... kui tema ema ilmus meile külla, kingiks enda kootud tekk meie tulevasele lapsele. Hiljem muidugi selgus, et mulle mitte ei kingitud lihtsalt tekk, vaid sümbol. Näiteks oli ämmal aeg-ajalt kombeks esitada umbes selliseid küsimusi: „Noh, ega see minu kingitud asi juba pea kasutamist ei vaja?“ vms. Eks see meie ellu üleliia sekkuv ema oli ka üks põhjus, et miks suhtest asja ei saanud. Teki saatsin eksämmale tagasi.

Kohati tuleb selliste kommentaaridega muidugi harjuda. Näiteks kui mõne suhtes tuttava reedeõhtune Facebooki staatus on "Otsime kaasaga tänaseks õhtuks huvitavat tegevust ja seltskonda", siis ikka leidub mõni kavalpea, kes kirjutab kommentaariks: "Kui midagi teha ei ole, tehke laps". Sellised asjad käivad suhteeluga kaasas ning ega neid lõpuni peatada saagi.

Küll aga ei takistanud unistus vanavanaemaks saada minu vanaemal tervele suguvõsale teatada, et ma ootan last. Minult enne üle küsimata. Olin nimelt paar kilo juurde võtnud ja kandsin laiemat pluusi ning vanaema tegi sellest omad järeldused. Kui sugulased üksteise võidu õnne soovima hakkasid, siis oli muidugi tükk tegu seletada, et ma ei ole mitte rase, vaid see on puhas Eesti pekk. Lugu tipnes sellega, et vanaema helistas mulle mõned nädalad hiljem ja küsis väga pahase hääletooniga, et miks talle ei ole tähtist uudist räägitud. Uurisin hämmastusega vastu, et millist. „No ikka lapseootust,“ turtsus vanaema torusse. Vastasin pahuralt, et see ei ole mitte minu uudis, vaid tema oma, mina olen lihtsalt juurde võtnud.

Vaidlesime umbes kümme minutit ning kui ma lõpuks väga tüdinud olin ja vanaemale ütlesin, et ta võib ju mu rasedaks mõelda, aga ma olen lihtsalt juurde võtnud ja tegelikult last ei oota, teatas vanaema: „Oota ikka!“. Panin toru nõutult hargile ja sinnapaika see jäi. Nüüd, kolm aastat hiljem, kui peaks suhteliselt selge olema, et mul last ei ole, arvasin, et ehk ta on aru saanud. Ühel päeval aga selgus, et ta oli sugulastele täiesti veendunult seletanud, et ma olin küll lapseootel, aga rasedus katkes. Nii et ega mul endal palju teha ei olnudki. Kui keegi on pähe võtnud, et ma last ootan, ju peab selle infolevikuga siis elama.

Kui sellest oma sõbrale kurtsin, siis ta teatas, et olen täielik õnneseen. Tema ema nõudvat iga paari nädala tagant vanaemaks saamist nii temalt kui ka vennalt. Ema on millegi pärast juba hullumas, sest tema elu ainus unistus on veel beebisid kantseldada. Kui poisid teatasid ema meelehärmiks, et enne nende 35. eluaastat ei maksa sellist asja lootma hakatagi, siis oli ema neile mõlemale jõuludeks kinkinud seksipoosidega täringud — äkki saab nii lapselapsi.

Kuigi see lugu tegi rohkem nalja kui sugulastele kuulutatud võltsrasedus, siis survestamised on need ühtviisi. Lapsevanemad võiks ise aru saada, et sellised teemad tuleb rahule jätta. Laste saamine on paari omavaheline otsus ning vanemate surve tekitab veel lisapinget ning pigem vastumeelsust teema ka omavahel üles võtta. Tuleb olla kannatlik. Kui tuleb õige hetk, küll siis ka see titt tuleb. Nagu vanarahvas ütleb — ega tali taeva jää.