Terve ellusuhtumine pole foobsus, kõrvalekalded jäägu ebanormaalsusteks
Pigem on see, armumise ja armastuse meeldivusega, bioloogiline eeldus inimese olemasolule. Kui meie võimuses ei ole igavest armastuse eliksiiri leiutada, siis peaksime looma vähemalt kõik tingimused sellise suhte ja sealt sündiva perekonna kaitsmiseks. Kas tänane ühiskond teeb seda? Ei tee. Tänane ühiskond kõige enam ainult räägib, kui hea ta kõigi vastu püüab olla, kuid tegelikkuses peidab õnnetuid saatuseid varjukodudesse ja vajutab samas üha rohkem mina-keskse valiku nuppu.
Olles aus, ehk pisut ülepakkuvgi, tuleks öelda, et tänane ühiskonna ideaal pigem lõhub kui loob kestvat ja kandvat mees-naine-lapsed perekondlikku suhet. Kus on ilma rahata huviala ringid, ilma rahata lasteaiad, ilma rahata abistajad, ilma rahata head (inimsuse väärtushinnanguid õpetavad) koolid? Kus on võimalused, et ka üksikvanem suudaks oma lapsega/lastega ära elada ja samas uut suhet luua? Kus on seegi lihtne võimalus, et perekond suudaks oma riigis, oma tööga, omas kodus, ilma võlgade või abieluvoodi keskel istuva ämma (vabandust kõikide heade ämmad ees, tegemist on ainult rebitud võrdlusega!) diktaadita ära elada? Ühiskond pigem vihkab kui hoiab tervet perekonda.
Seksuaalseid kõrvalekaldeid on alati olnud. Neid on tolereeritud ja ravi või nõustamisega aidatud. Oleks tõeliselt imelik, kui selline suhtumine muutuks hoolimatuseks, kus luuakse uusaja arusaam, et kogu ühiskond ongi erinev, mina-keskne ja sisuliselt selline mänguruum, kus reegleid ei olegi. Kus lutipudel asendab oma ema rinna või vastupidi, "see karvane tolgus" allkirjaga pilt räägib kõikide meeste vastikusest.
Ka loomulikkuse eest tuleb seista! Peab olema julgust võtta seisukohti ja öelda, millises kodus, millises ühiskonnas ja millises suhtumises igaüks meie hulgast tahab kasvada ja elada. Lugedes, rääkides ning uurides, mis on kellegi nõudmistes esmatähtis ja mille poole liigutakse, võib täie tõsidusega öelda, et homoseksuaalid muretsevad eelkõige enda iskliku heaolu eest, mida võiksid täiendada harduslik kiriklik laulatus ja, nagu elu näitab, laenuemadelt laenatud lapsedki. Midagi pole parata, see ei ole vastutustundega esitatud nõudmine ja väärib oma egoistlikus moraalituses selget ja avalikku hukkamõistu, mitte aga arvamusliidrite (arvamuse, kus laenuemad sünnitavad laenulapsi hinnakirja alusel?) toetust.
Tuleb aru saada, et rääkides ühiskonnast, kus elavad tuhanded inimesed teineteisega kõrvuti, ei saa ainult iseendale kõike soovida. Ka kõik lugupeetud homoseksuaalid on sündinud siiski mehe ja naise, ema ja isa bioloogilisest kokkupuutest. Heatahtlikku sallivust ja kõige, ka kahju toova - mina olen headest heam, sest mina ei keela kedagi ega midagi - toleerimist ei maksa omavahel segi ajada. Pole vahet, kas lapse bioloogiliste vanemate seadusega kinnitatud röövi propageeriksid homoseksuaalid või mingi muu, absoluutselt mittehomoseksuaalne rühmitus - see on lapse inimõiguste suhtes vaenulik, perversne ja ebainimlik soov. Ka siis, kui Eesti 41 "tegelast" sellele oma toetuse annab.
Iga laps peab olema oodatud esmase õigusega oma bioloogilise ema ja isa jaoks. Ühiskonna mure olgu mõelda, kuidas sellist perekonda paremini kaitsta ja toetada, kuid igal lapsel peab olema esmane ja ainukene õigus sündida teda armastavate ema ja isa, mitte vanem nr. 1 ja vanem nr. 2, jne. numbervanema perekonda. See arusaam on olnud siin Maarjamaal inimlik ega ole, ka siis kui kusagil erinevalt arvatakse, kunagi olnud mingi foobsusega seotud, vaid see on olnud loomulik, normaalne ja Eesti rahvuskultuuriga seotud nägemus!
Head ja mõistvad kaaslased, kas tõesti on sellest nii raske aru saada, et mingi soovita homoseksuaalidele nende suundumuses häda ja viletsust tahta, saab ja peabki selgelt ütlema, et täiskasvanute omavahelised (seksuaal)meeldivused ei anna alust kaitsetutest lastest kellegi peremängu mänguasju teha? Huvitav, mida need 41 tuntud eestlast ütleks, kui nende ees seisaks näiteks imearmas tüdrukutirts, kes usalduslikult sositades neile ütleks, et ta ei tea täpselt, kumb neist meestest, kes teda hoiavad, on tema pärisema.
See ei saa olla mingisuguse (seksuaal)erinevusega seotud foobia, kui normaalsust normaalsuseks tunnistatakse ja normaalset ainuõigust - naise ja mehe, ainsa võimaliku järelkasvu loojate, ema ja isa, armastusest tekkinud perekonda - pühaks ja puutumatuks peetakse.
