Titade hindamine — haige värk!

Selge see, et oma laps on emale-isale kõige armsam ja ilusam. Aga vaat nendest lapsevanematest ma küll aru ei saa, kes peavad vajalikuks oma beebisid teistega võrrelda, nende pilte võistlemise eesmärgil üles riputada ja selle pealt veel auhindugi teenida.

Aga just võistlusmomendil põhineb beebirate.ee, mis alles äsja sai lastekaitsjate hukkamõistu osaliseks. Lastekaitsjad juhivad tähelepanu sellele, et sellel leheküljel võivad hakata oma jälke ihasid rahuldamas käima kõiksugu perverdid. See oht on muidugi ka olemas ja kardetavasti täiesti akuutne. Terve ilm on pervosid täis ja suurem osa neist teadupärast neti abiga tegutsebki.

Hea küll, saidi omanikud teatavad meile, et hinnatakse pilte, mitte beebisid. Aga kahjuks ei mõju see üldse usutavalt. Sest kuidas siis käib näiteks „nädala nunnu“ valimine? Kas selle järgi, kui hea kvaliteediga pilt on? No jätke järele. Pildi headust hinnatakse ikka selle järgi, kui on „nunnu“ pildil olev tita.

Ja siis veel auhinnad ka! Nagu oleks laps mingi tõukoer, need käivad ju ka näitustel, kus vaadatakse, kas hambad on ikka otse ja kõrvad ikka parajalt lontis või kikkis.

Mõnedel koeratõugudel lõigatakse kuuldavasti sabu kah lühemaks, et ikka hästi „nunnu“ oleks, kuigi on ju täiesti selge, et kui loom sünnib sabaga, siis on tal seda tarvis. Mulle hakkab isegi see loomade võrdlemine vastu, ammugi siis veel laste.

Mul pole ühtki tuttavat, kelle lapse pildid seal titareidis üleval oleks, ja ma kahtlustan, et ma lihtsalt ei tunnegi selliseid inimesi. Sest sel ajal, kui mina kaela kandma ja ilmaelust aru saama hakkasin, ei olnud mingi reiti olemaski.

Aga praegu kuulub see ühe põlvkonna jaoks täiesti iseenesestmõistetavalt elu juurde, nagu ma aru saan. Kui sind seal reidis pole, siis pole sind olemaski, või kuidas.

No ja nüüd on see põlvkond lihtsalt paljunemisikka jõudnud. Kuivõrd nende jaoks on harilik, et suur osa nende sõpruskonnast tekib Interneti vahendusel ning kogu see reidindus põhineb üksteise hindamisel, täpsemini üksteise välimuse hindamisel, siis tundub neile hästi loomulik, et nende lapsed peavad kohe sünnist peale kõigile vaatamiseks ja hindamiseks kättesaadavad olema.

Ei saa parata, mulle nii ei tundu. Ja minu meelest ei seisne oht mitte ainult pervertides, kes otse loomulikult sellistel saitidel nuuskimas käivad, vaid hoopis milleski muus: tendentsis kui niisuguses.

Ilma järele mõtlemata ja analüüsimata omaks võetud arvamuses, et inimene allub hindamisele ja võrdlemisele — ja seda kohe lausa sünnist peale.

Et võrdlusmoment mingis vanuses uksest ja aknast ise sisse ronib, see on vältimatu. Aga minu meelest võiks seda nii palju, kui vähegi võimalik, edasi lükata. No vähemasti koolini.

Kooliminek tähendab tänapäeval juba katseid, mis seisnevadki võrdluses, ja sealtpeale on laps juba lõpmatute võrdlemiste karussellile kistud. Lapsevanema ülesanne on siis last kaitsta, et hindamine ja võrdlemine lapse tegelikke võimeid maatasa ei teeks.

Aga kui lapsevanem ise lapse juba sünnist peale ilmarahvale vahtimiseks välja paneb ja ootab veel, et teised tema tita „nunnususele“ hindeid annaksid… See on kuidagi nii kurb.

Selle asemel, et vastsündinut oma keha vastas hoida, tema üle rõõmustada, teda kallistada ja hellitada — selle asemel visatakse tema pildid netti üles ja siis käiakse chekkamas, et kas titt ka teiste meelest ikka nunnu on. Minu meelest on see ikka täitsa nõme, kui otse välja öelda.

Laps sünnib siia ilma õnnelikuks saama. Kas aitab inimest õnnelikuks saada pidev, lausa sünnimomendist algav teistega võrdlemine, ja veel välimuse võrdlemine? Minu vastus on küll ühene: kindlasti mitte.

Reidipõlvkonna esindajad võiksid ikka selle aja ära oodata, kuni laps otsustusvõimeliseks kasvab ja ise hinnata suudab, kas ta tõesti tahab netis teistele vahtimiseks väljas rippuda.