Töötu kolme lapse ema: elatisvõlglasel pole mingit võimalust oma rahaasju korda saada, sest kätte jääb 50% miinumumpalgast ja sellega pead hakkama saama

 (131)
Rahatähed, vaesus, rikkus
Rahatähed, vaesus, rikkusFoto: Tiit Blaat

Naisteka lugeja, kes soovib anonüümseks jääda, jagab ka enda kogemust elatisrahadega, mis on paljudel lugejatel närvi mustaks ajanud.

Olen kolme lapse ema. Lahutuse tagajärjel võttis poja isa lapse enda juurde ning lahutas nii õe-venna kui ka poja emast. Suhe lõppes väga inetu vahejuhtumiga ning laostas mind nii materiaalselt, vaimselt kui füüsiliselt. Alles jäi vaid tütar, kes sel ajal viimast aastat lasteaias käis. Eksabikaasa tegeles aastaid minu terroriseerimise, ahistamise ning ähvardamisega, kuid kõike piisavalt rafineeritult et ma midagi tõestada ei saaks ning hirm lapse heaolu pärast hoidis mind samuti vastu võitlemast.

Paar aastat tagasi, kui olin enamvähem taastunud, hakkas eks elatist nõudma. Kuigi olin aasta alguses töö kaotanud, nõudis kohus minult elatise välja ega arvestanud alaealise tütrega ning tõi ettekäändeks eelneva aasta TSD deklaratsiooni, kus kajastus umbes 1000 eurone kuupalk aasta teisel poolel. Samuti viitas võimalusele, et võin vajadusel ka oma isa maja müüki panna, mille pea 80aastane isa oli kinkelepinguga mulle seitse kuud tagasi kinkinud. Sel hetkel elasime tütre ja minu isaga selles majas. Nii sai minust elatisvõlglane kellega hakkas tegelema Tartu kohtutäitur.

Tänu töökaotusele oli tekkinud ka teisi võlgnevusi, kuid elatisvõlglasel pole mingit võimalust oma rahaasju korda saada, sest kätte jääb 50% miinumumpalgast ja sellega pead hakkama saama ning lapsegi toitma, katma ja koolitama. Samal ajal kui poja isa teenis üle 1000 euro palka, äritses veel autodega, ka tema uus elukaaslane teenis raha ning lisaks elatis, mis minult tuli.

Seotud lood:

Tänaseks on isakodu müüdud, et suurest elatisvõlgnevusest ja kohtutäituri tasudest vabaneda. Peres on kasvamas uus laps ning vanemahüvitis ja peretoetus sissetulekuks, kuid elatist maksan endiselt. Asja teeb veel inetumaks see, et lapse isa keelas meid pojaga kohtumast need kaks aastat, kui elatisvõlglane olin. Lihtlabaselt saatis maili sisuga, et kuna ma elatist ei maksa, siis last endaga kaasa ei saa. Võisin käia temaga kohtumas, aga õhtuks pidin lapse koju tagasi viima. Lisan, et lapse kodulinn asub 250 km kaugusel, seega sisuliselt pean maha sõitma iga kord 500 km.

Pöördusin ka lastekaitse poole, kuna mul on ka kohtust saadud kompromisskokkulepe, et võin vähemal korra kuus lapsega koos olla ilma kolmanda osapooleta, kuid ka sellest polnud abi. Loomulikut näen ka endas palju tehtud vigu, kuid alatusega leppida ei suuda.

Kokkuvõtteks, kui raha pole, siis ei loe ka muud väärtused ja mul on meie riigi elatisvõlglastest südamest kahju. Nii isadest kui ka emadest. Samuti tunnen kaasa üksikvanematele, keda ei suudeta aidata ja kes on päriselt hädas laste elatamisega. Kuid see pole enam ammu reegel, et isad on rongavanemad, kes ei hooli, ja emad tohutud kannatajad. Igal nööril on kaks otsa.

Ka riigiametnikud võiksid omada veidikenegi inimlikkust ja viitsida oma tööd põhjalikumalt teha. Selliseid roboteid, kes näpuga seaduses järge ajavad, ei arvesta inimliku aspektiga ega suuda/taha suurt pilti näha saaks ka äppidega asendada. Milleks inimressurssi raisata?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare