Tüli majas: vanemad ei suuda mulle surmatunnini andestada, et oma abielu lahutasin!
Olen praegu 29aastane. Abiellusin noorelt, 22-selt. Oma abikaasaga tutvusin juba keskkoolis, seega abiellumise ajaks olime juba viis aastat koos olnud. Ise muidugi arvasime, et oleme megalt täiskasvanud. Esimene abieluaasta oli tore, teine keskmine ning kolmandal hakkasin märkama, et minu jaoks on midagi viltu. Õigemini, üksluine. Kui mina töölt tulin, siis mees oli juba kodus, istus teleka ees ja ootas süüa. Hakkasin siis vaaritama, vahel hiljem ka koristama ning pesu pesema. Mees veetis argiõhtuid teleka ees ning nädalavahetustel käis sõpradega pubis õlut joomas. Mujal, näiteks mõnel sünnipäeval, käisime haruharva. Ka külalisi käis meil harva, sest mees arvas, et kes nende järel koristada viitsib. Mitte, et tema üldse seda oleks teinud.
“Pereterapeudi juures käivad ju ainult õnnetud paarid”
Tundsin, et olen kõigest 25 aastat vana ning hakkan vaikselt manduma. Jään tädiks, kes tee kulgen ainult kodu ja kontori vahel. Ühel täiesti suvalise päeval mu kannatus lihtsalt katkes ning ütlesin mehele, et mulle aitab ja sellesse suhtesse tuleb elu sisse puhuda! Mees ajas silmad suureks nagu padakonn ja küsis: „Mis mõttes? Me oleme oma elu kõige õnnelikumas perioodis, olen mõelnud, et äkki me võiks hoopis lapse saada?” Mu pea oli palju küsimusi täis: ÕNNELIK? Me isegi ei räägi omavahel, MIS LAPS? Kuigi teadsin vastust, võtsin paar päeva mõtlemiseks. Otsustasin, et titeteo asemel lähen hoopis magistrantuuri. Mehele ütlesin, et tahaksin enne lapse saamist hoopis pereterapeudi juures käia. Selle peale teatas mu abikaasa, et seal käivad ju ainult õnnetud paarid ning mis meil sinna asja.
Ei mäletagi, kas elasime pärast seda koos veel kuu või paar, aga igatahes mitte väga kaua. Ühel hommikul, kui me hommikusöögilauas enam sõnagi ei vahetanud, tundsin, et see kõik ei ole minu jaoks. Tulin pärast tööd koju, pakkisin asjad ja kolisin sõbranna juurde. Arvasin, et sellest tuleb lühike lõpp. Eksisin! Minu kolm aastat teleka ees pikutanud mees elavnes tundidega. Käis igal õhtul ukse taga ja pommitas telefonikõnedega. Ütles, et on nõus siis nõustaja juurde minema kui ma nii väga tahan. Viimases meeleheites helistas mu vanematele ja kitus, kuidas ma tema elu olin purustanud ning mis kõik veel. Vanemad olid muidugi vihased ning kuulsin vist elus esimest korda neid kordamööda karjumas.
Vanemad ei andestanud lahutust
Aga ma ei läinud mehe juurde tagasi. See suhe oli minu jaoks läbi. Tundsin, et ei saa õnnelikult koos elada inimesega, kes mind juba pärast paari abieluaastat iseenesestmõistetavalt võtab. Ja kas tõesti pean iga kord kui mehe tähelepanu soovin, kodust välja kolima? Leidsin, et pigem elan üksi kui taolises abielus olen. Vanemad muidugi sellega ei leppinud ja soovitasid leppida ning mehe juurde tagasi kolida.
Mu suhted vanematega olid segased umbes pool aastat. Lõpuks tundus, et nad leppisid olukorraga ning hakkasid taas normaalselt suhtlema. Siis aga selgus, et mu nägemus oli petlik! Miks siis nii?
Eelmisel nädalal otsustasin esimest korda vanematele tutvustada noormeest, kellega olen pool aastat väljas käinud. Arvan, et meid võib paariks pidada küll. Samas, kokku me kolinud ei ole. Informeerisin sellest ka vanemaid.
Kui vanemate poole jõudsime, siis sain kohe aru, et midagi on mäda. Istusime kõik laua ümber ning märkasin, et mu kaaslane läks näost tõeliselt valgeks. Esialgu arvasin, et ju mu ema toidus oli miskit halvamaitselist ja ta ei julge öelda. Alles siis, kui lauda hakkasin koristama, sain aru, mis oli juhtunud. Ema ja isa olid kõik mu pulmapildid kummutile ning riiulitele tagasi pannud! Mu kaaslane pidi terve õhtu istuma ning vaatama mind valges kleidis ning võõra mehega õnnelikult poseerimas. KUI KOHUTAV! Viisin noormehe sealt ruttu ära. Hiljem vabandasin ning ütlesin, et ta ei pea seda enam kunagi taluma.
Vanemad peavad oma väimeheks jätkuvalt mu eksmeest
Kui lõpuks enda poole jõudsin, siis helistasin emale ja pärisin aru. Mida nad lootsid sellega käiguga saavutada? Nad isegi ei tunne seda inimest, nad ei saa ju teda vihata? Seepeale teatas ema, et nemad isaga peavad oma väimeheks ikkagi mu esimest abikaasat ning lõpetagu ma oma lollused ja mingu abikaasa juurde tagasi! „Ma olen juba kaks aastat LAHUTATUD! Saage sellest üle! Ma isegi ei tea kus mu EKSmees elab,” kisendasin torusse. Minu teadmatus tuli neile aga omakorda üllatusena. Nimelt käivat minu eksmees veel nendega läbi ja päris tihti külaski. Hämming! Totaalne hämming täitis mu peakolu. Milleks see kõik? Ja siis pettusid vanemad veel teinegi kord, et ma ikkagi ei kavatsegi tagasi oma mehe juurde minna. Kuidas nad said üldse pettuda milleski, mille mõtlesid välja nemad, mitte mina?
Emale kirjutasin järgmisel päeval lühida teate, mida soovin jagada ka kõigi teiste vanematega:
See ei ole teie kohustus valida omale väimehi ja miniaid! Teie valisite oma kaaslased ise ning teie lapsed teevad seda samuti ISE! Nii on meie kultuuris jätkuvalt kombeks ja kes sellest aru ei taha saada, elab ebareaalses maailmas!
