Tütar isale: armastan sind, sest oled minu jaoks alati olemas

Olen juba natukene üle 30 aasta vana ning ma usun, et peaksin teadma, mis on elus tähtis, mille suhtes suudan tänulik olla, mis südant soojendab ja mis on lihtsalt sõnaseletamatult hea. Neid asju on mu elus juba palju ja kindlasti tuleb veel ka juurde. Kuid üks asi on kindel mis kindel, see oled sina. Tulid meie ellu kui kasuisa, kuid muutusid palju rohkemaks, sa oledki meile isa.

Mäletan seda esimest megasuurt pikkade jalgadega karu, mis me kaksikutena endale sünnipäevaks saime. Ei tea siiani oli see ema kingitus või sinult, kuid mäletan et sel hetkel teadsin, et sa jääd.

Mingil põhjusel seostan Sind siiani selle karuga ja see oli hea algus. Tean et olid meie elus juba palju varem, siis kui me oma kaksikõega agaralt maailma tundma õppisime. Aknast raha loopimised, lapselikud rumalused jne. Olid olemas, ei läinud kuhugile. Olid kogu aeg olemas, vahest küll vaikides, aga olid.

Ega see algus ju kellelegi kerge ei olnud, aga mulle tundus, et ema naeratas sel ajal rohkem, sest ka tal olid ju sina. Olid olemas, kui me esimesse klassi läksime, vapralt ikka kaksikõega kahekesi. Olid seal ema ja kaksiõe kõrval kui ma lapsena väga haige olin, sa ei läinud ära. Need olid rasked ajad tervele pere ja sina olid meie pere.

Olid seal, kui ma suure kiirusega puberteedi aega sisse kihutasin ja seda aega maksimaalselt nautisin, olid olemas, ei läinud ära ka siis. Minu elu eesmärk oli küll siis teine, südamerahabdus vanematele oli kindlasti üks mu plaanidest, see ei olnud kerge. Ja sa ei läinud ära, sa jäid. Olid valmis olema see lapsevanem, kelle südamerabandust ma kavandasin . Vürstitasin kõikide pereliikmete elu mahlakalt oma puberteetliku mõistusega. Jäid, kasvõi hambad risti, aga jäid.

Olid seal kui mu süda esimest korda tuhandeks killuks purunes, esimene armastus läks luhta, no kes seda oleks osanud ju arvata:). Aga sina olid seal, ei läinud ära selle metsiku südamevaluga neiu kõrvalt. Mäletan, et ükskord avasid vaid meie toa ukse, ei pidanud loengut, ei targutanud vaid laususid: “Meie tüdrukud ei ole prügikastist korjatud” . Mäletan seda siiani, see lause on mind
palju elus aidanud ja toetanud.

Pigistasid silmad kinni, kui ma lapsepõlves kõikI neid lugematuid meeletusi tegin, sa ei läinud ära. Olid vaikides olemas, kui ma otsustasin, et keskkool ei ole minu jaoks nii tähtis, et saan hakkama ka ilma selleta, sest elu on ju ilus. Sa ei olnud kuri, kuigi usun, et ma suutsin oma emale esimesed hallid juusekarvad tuua. Ja sina olid seal, ema kõrval, sa ei läinud ära.

Olid seal mu emme kõrval, kui ma otsustasin minna maailma avastama, sa ei läinud ära ja olid õnnelik kui ma koju käisin, just nagu päris isa.

Olid olemas, kui sain teada et pean last üksinda tulevikus kasvatama, sa ei olnud kuri, sa ei läinud ära. Mäletan et istusid vaid laua taga ja ütlesid, et külI me lapse üles kasvatame, pole probleem. See lause on siiani paljudesse päevadesse päikest toonud ja jõudu andnud.

See nimekiri saaks ju olema meeletult pikk, sa ju tead seda ja võib-olla kõik ei tulegi kohe meelde, aga tean, et oled olemas.

Ma ei tea, millega ma olen selle au ära teeninud, et meil oled sina. Mu 10aastane tütar jumaldab sind ja ma tean, mida ta tunneb, sest ta võib alati kindel olla, isegi kui ema närv on must, oled sina ka tema jaoks olemas.

Sest oled meie isa.

Need on meie tunded, meie kaks, kes tulid sinu ellu pisikeste lastena ja kellest on saanud juba emmed. Meie lapsed, kõik su lapselapsed, teavad ju ka, et sa oled parim!