Ühe ema lugu: elangi sellist elu, nagu muidu näeb ainult mobiilifirma jõulureklaamis — imearmsad lapsed, hoolitsev pereisa, ajakirjavääriline kodu ja üliloominguline eneseteostust võimaldav töökoht
Jah, mina elangi sellist elu, nagu muidu näeb ainult mobiilifirma jõulureklaamis: imearmsad lapsed, hoolitsev pereisa, ajakirjavääriline kodu ning üliloominguline eneseteostust võimaldav töökoht.
Kui ma seitse ja pool aastat tagasi hakkasin võitlema Teele õiguse eest sündida, sain ma aru, kui võimas asi on emaarmastus. Siis jõudis mulle pärale, et kõik töökohad ja tunnustus võivad olla, aga lapsed peavad olema. Isegi siis, kui arstid on langetanud surmaotsuse.
Kui siis tänu minu kangekaelsusele ja arstide mitteuskumisele Teele 1. jaanuaril 2011 Tartu esimese lapsena sündis, viskasin ma nalja, et täpselt kaks aastat varem sündis aasta alguses Tartu linnapea Urmas Kruuse laps. Veidi veel ja ta valiti aasta isaks. Et nüüd ei ole mul muud võimalust kui võita aasta ema tiitel.
Sain hoopis aasta turundaja aunimetuse. Samuti väga vajalik tunnustus ning selle tuules sai tehtud päris vingeid asju. Teaduskeskus AHHAA sai turundatud nii, et plaanitud 100 000 külastaja asemel käis 193 000 inimest ja nüüd on juba ka 200 000 piir aastas ületatud.
Kui ma ütlesin 2014. aastal kõvasti välja selle, et jah, minust jääb vabaks Eesti kõige loomingulisem töökoht maailma ägedaimas teaduskeskuses, siis ei olnud inimeste hämmastusel piiri. Veel hiljuti ütles mulle üks oluline kolleeg Tartu linnast, et kui öelda „Teaduskeskus AHHAA“, siis ta mõtleb mind. Seesama inimene tuli just aasta varem ära sama ägedast kohast, sest ma olin ise talle kunagi rääkinud, et meil on ainult üks elu.
Ainult üks elu, mida tuleb elada nii, et iga päev oleks miljonit väärt. Ja need miljonid ei seisne piletirahas, mille toovad meie kassasse läti lapsed, vaid ikka meie enda kõige kallimates.
Kui ma tulin AHHAA-s töötades väliskomandeeringust, ütles Teele mulle tihti, et emme, ära enam trenni mine. Ta oli kolmene ega teinud täpselt vahet, kas ma olen nädala välismaal või läksin ainult kaheks tunniks trenni. Tema jaoks tähendas see, et emmet ei ole kodus. Tuleb jälle hakata issiga tuppa golfirada ehitama või keemiakatseid tegema.
Või kui poeg Karl kukkus nädal enne viiendat sünnipäeva nari teiselt korruselt alla ning murdis käeluu, siis oleks ta kindlasti tahtnud kiirabiga haiglasse sõita emme süles. Aga mina olin Tallinnas, sest olin just kohtunud ETV esindajaga, et rääkida järgmisest Teadlaste Öö otseülekandest.
Loomulikult ei tähendanud minu palgatööst loobumine seda, et oleksin jäänud koju istuma, käed rüpes. Kohe järgmisel kuul jäin ma kaksikute ootele ning sealt edasi võttis mu Unistuste Agentuuri karjäär järjest suuremaid pöördeid.
Ometi oli midagi muutunud. Ma olin otsustanud, et nüüd teen ma tööd siis, kui mul pere kõrvalt aega üle jääb, mitte vastupidi. Et ma tahan tegutseda koos väga ägedate inimestega ning võtan vastu vaid projektid, mida teeksin ka siis, kui mulle selle eest ei makstaks.
Sest mul on ainult üks elu. Üks miljonivääriline elu maailma kauneimas Eesti linnas Tartus, koos üliägedate kolleegide, toreda abikaasa ning nelja imekena lapsega.
Pilgrimi kirjastus on koostöös Unistuste Agentuuriga valmis saanud heategevusliku kinkeraamatu “Emaduse ilu ja valu”, milles 25 Eesti ema kirjutavad oma ilusa ja valusa emaks kasvamise loo.
Raamatus saavad sõna kolmikute ema Eger Karuse, riigikogu liige Yoko Alender, ajakirjanik Manona Paris, luuletaja Fagira D. Morti, suhtekorraldaja Aune Past, 13 lapse (vana)vanaema Naima Vahemets, professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt jpt.
