Ühe isa lugu: elukaaslane jäi rasedaks vastu minu tahtmist, aga olen talle selle eest elu lõpuni tänulik

 (103)

Ühe isa lugu: elukaaslane jäi rasedaks vastu minu tahtmist, aga olen talle selle eest elu lõpuni tänulik
Photo by Picsea on Unsplash

Naistekas kohtus isadepäeva eel Markoga, kes ei soovi enda lugu oma nime alt rääkida soovides kaitsta oma last. Aga lugu on tal huvitav ja annab mõtteainet nii naistele kui meestele.

Marko teadis alati, et ühel päeval on ta valmis isaks saama. Millal see päev ükskord kätte jõuab, sellest tal muidugi aimu ei olnud. Tundus, et kellegi teise eest vastutamine on nii suur koorem, et seda ei tahtnud ta oma õlule võtta ka siis, kui 33 eluaastat oli juba täis tiksunud. Enamikel sõpradel olid juba pered, mõnel koguni mitu last, kuid Markole tundus ikka, et sellist elu ta küll endale ei soovi. Mõned aastad tahaks veel ainult endale elada, tegevusplaani välja mõelda, rikkaks saada, võib-olla ka abielluda ja alles siis pisipere peale mõtlema hakata. Kahetoaline korter ja Eesti keskmine sissetulek ei tundunud piisavalt hea keskkonnana, kuhu põngerjat kasvama tuua.

Marko pikaajalisel elukaaslasel Evelinil olid aga teised plaanid. Lapsejuttu hakkas naine ajama juba siis, kui koos oli oldud paar aastat. Marko vingerdas end iga kord osavalt välja ja suutis naisel titemõtted peast viia, kuid juba peagi oli see teema taas päevakorral. “Ei, miks jälle,” ei viitsinud Marko peagi enam pikemalt arutadagi, vaid lihtsalt keeldus sel teemal rääkimast. Kaua sa ikka korrutad ühte ja sama: “Ma ei ole veel valmis.” Seda enam, et Evelin ei jäänud selle vastusega üldse rahule ja käis üha intensiivsemalt peale ja eks tal oli omamoodi õigus ka — kui tema tahab last, siis miks peab tema nii kaua ootama?!

Seotud lood:

Kodune elu läks koguni nii pingeliseks, et elukaaslased mõtlesid lahku kolimise peale. Miks raisata oma noorust kellegi peale, kellel on sinust nii erinev nägemus tulevikust, leidsid mõlemad. Pealegi olid mõlemad pidevast tülitsemisest väsinud, seda enam, et tüliküsimus oli alati üks ja seesama. Ühel hetkel Evelin leebus ja lubas, et enam Markot selle asjaga ei tülita. Marko oli kindel, et naisel tuli lihtsalt mõistus pähe ja talle jõudis kohale, et vägisi ei saa kedagi isaks sundida. Mõnda aega oligi nende suhe taas harmooniline ja ilus, isegi lähedasem kui varem ja Markole näis, et kui asi nii ilusti edasi kulgeb, siis ÄKKI tõesti võiks mõne aasta pärast juba pisiperet planeerida.

Loe veel

Ja siis tuli Evelin ühel õhtul, silmad särasid, käes kahe triibuga pulk. Marko ei saanud esmalt arugi, mida naine talle öelda tahab. Nad olid ju kokku leppinud! Aga Evelin, kelle bioloogiline kell tiksus juba kõrvulukustavalt, oli otsustanud ohjad haarata ja selle probleemi ise ära lahendada. Ta oli Marko eest salaja loobunud beebipillidest, käinud korduvalt naistearstil enda tervist kontrollimas ja ühel hetkel juhtuski see, mis ikka juhtub, kui kaitsevahenditeta seksida. Marko ei taibanud kordagi kontrollida, kas Evelin ikka võtab korralikult pille, sest nii alatut lüket nagu salaja rasestumine ta oma kaasalt tõesti ei oodanud. Aga nüüd oli pulgal kaks triipu, mis tähendas, et kõige alatum reetmine oli toimunud.

Esimene reaktsioon oli muidugi meeletu viha. “Kuidas sa julgesid?!” Järgnes pettumus: “Me ju leppisime kokku!” Seejärel ehmatus: “Mis nüüd siis saab?!” Kogu selle emotsioonide virvarri keskel ei suutnud Marko sõnagi lausuda. Ta lihtsalt istus laua taga, vaatas kahte triipu ega suutnud otsustada, millise emotsiooni peaks kõigepealt välja laskma. Evelin oli sel ajal jõudnud pika kõne maha pidada, millest Marko kuulis ainult lühikesi lausejuppe. “Võid ära minna,” kõlas seal kindlasti. “Ma saan ise hakkama,” ütles Evelin ka. “Kui oled piisavalt normaalne mees, oled nüüd oma lapsele isaks, ” kõlas ka ähvardus. Marko tõusis püsti ja kõndis välja ega andnud endast kaks päeva mingit märki. Ta sõitis nende ühisesse suvilasse elu üle järele mõtlema.

Lapse kasvatamisega saab ta kindlasti hakkama, sest nii kehv mees ta ka nüüd ei ole. Kõik sõbrad tulevad toime, tuleb tema ka. Majanduslikku järge saab vaikselt parandama hakata, korteris saab remondi ära teha, välja kolimisega pole nii kiire, kuni tita on väike. Kõige sellega, mis nõuab raha, tuleme toime. Aga kuidas üle saada sellest, et naine on saanud hakkama maailma suurima reetmisega? Kuidas teda veel kunagi usaldada saab? Markol oli, millele mõelda. Evelin oli tark, ta ei tülitanud Markot nende päevade jooksul, vaid lasi tal rahulikult olukorda seedida.

Marko otsustas, et laps ei pea kannatama sellepärast, et ta vanemad omavahel kokkuleppele jõuda ei suutnud. Mees oli endale kunagi andnud lubaduse, et kui temast peaks saama isa, siis on ta parim isa, keda maailm näinud on, sest tema enda paps polnud suurem asi — joodik, kes pere maha jättis. See mõjutas Markot terve lapsepõlve ja mõjutab tänapäevani ning ilmselt on seal ka põhjus, miks Marko lapsesaamist edasi lükkas. Oma lapsele ta sellist tulevikku ei soovinud. Vähemalt proovima peab. Kui ei tule midagi välja, siis ei tule. Kui ta ei suuda Evelinile andestada, siis ei suuda, aga laps tuleb siia ilma puhta lehena ja tema peale viha kanda ei tohi. Marko läks koju tagasi, pidas Eveliniga maha ühe väga tõsise jutuajamise ning hakkas valmistuma beebi sünniks. Evelin tõi talle raamatuid lugeda, nad käisid koos sünnituseelsetes loengutes, jälgisid äppidest, millise puu-või köögivilja suurune laps hetkel on ja šoppasid titeriideid, lastemööblit ja mänguasju.

Mida päev edasi, seda rohkem hakkas Markole tunduma, et võib-olla ei olegi Evelini tegu nii suur kuritöö nagu algul tundus. Tegelikult on ju superlahe mõelda, et peagi sünnib siia ilma keegi, kes on ainult sinust sõltuv, kelle elu on sinu kätes ja kes armastab sind tingimusteta. Selles, et Evelinist saab hea ema, ei kahelnud Marko hetkegi, sest naine laulis oma kõhubeebile ja hoolitses enda ja beebi tervise eest maksimaalselt.

Loomulikult läks Marko sünnitusele kaasa. Sõbrad olid küll üsna hirmsaid jutte rääkinud, mõni äragi minestanud, aga kõik kinnitasid, et sellest ei tohi ilma jääda. Kui väike limane ja lömmis ninaga beebitüdruk ema rinnale pandi ja Marko nabanööri läbi lõikas, sai ta aru, millest sõbrad on rääkinud. Alles nüüd jõudis talle kohale, mida tegelikult isaks olemine tähendab ja kui tita lõpuks tema sülle jõudis, ei näinudki ta oma last õieti, sest pisaraid muudkui voolas. Esimestel öödel nutsid nad kõik koos perepalatis — tita ilmselt näljast, Evelin sünnitusjärgsetest valudest ja hormoonimöllust ja Marko lasi kõik emotsioonid välja, mis kogu raseduse ajal olid kogunenud, sekka nii palju uusi tundeid, millele ei oska nimegi anda. Ärevus, hirm, paanika, mure, õnn, rõõm, armastus, joovastus… kõik koos. Aga juba siis teadis Marko, et ta annab Evelinile andeks. Naine teadis ammu enne, et Markost saab hea isa ja et ta on selleks ammuilma valmis, lihtsalt hirm takistab. Marko mõistis seda.

Tänaseks on Evelini ja Marko tütar juba paariaastane ja Marko tunnistab ausalt, et kuigi Evelini käitumine ei olnud kõige eetilisem ja viisakam, on ta talle siiski elu lõpuni tänulik. Ei tea, kui kaua oleks mees ise veel venitanud. “Päris kahju, et ma ei andnud endale ja Evelinile varem võimalust selliseid emotsioone kogeda ja päriselt täiskasvanuks saada,” tõdeb mees. See väike mudilane on toonud nende ellu nii palju rõõmu, et seda ilmselt ei ole teistele lapsevanematele vaja kirjeldada. Emad-isad teavad ja teised saavad loodetavasti peagi teada.

Aga seda soovitavad Marko ja Evelin küll kõikidele teistele, et taoline mäng on väga ohtlik ja võib suhte päevapealt lõpetada. Niimoodi alatult poolvägisi ja kokkulepet rikkudes ei tohi inimeludega mängida. Jah, neil läks hästi, aga mitte miski ega keegi ei anna garantiid, et teil samamoodi veab. Ja sassis suhetega perre ei ole ühelgi lapsel hea sündida.

Head isadepäeva!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare