Üksikema pihib: kas peangi jääma terveks eluks üksikuks, kui pojad ei suuda leppida ühegi mu peigmehekandidaadiga?

 (88)
Üksikema pihib: kas peangi jääma terveks eluks üksikuks, kui pojad ei suuda leppida ühegi mu peigmehekandidaadiga?
Photo by Jad Limcaco on Unsplash

Minu elu on läinud kahjuks sedamoodi, et kasvatan üksi kaht varateismelist poega. Ma ei ole vabatahtlikult üksikvanem, vaid niimoodi on paraku välja kujunenud. Olen üritanud leida enda kõrvale kedagi, kes oleks mulle hea kaaslane ning ka poistele eeskujuks, aga tundub, et minu saatuseks ongi määratud jääda igaveseks üksi. Mu pojad ei lepi mitte ühegi mu peigmehekandidaadiga.

Ütlen kohe ära, et poistel on sama isa, kuid tema suri juba neli aastat tagasi. Seega ei ole ma üks neist, keda Naisteka kommentaariumis materdatakse - ei ole ma partneri teadmata rasestunud, ei pressi ma kelleltki alimente välja. Olen õnnetul kombel vara leseks jäänud ema, kes peab hakkama saama kahe poisijõmmiga, maja korras hoidma ning täiskohaga tööl käima. Pole ma enam esimeses nooruses, kuid nii vana ka veel mitte, et võiks ja tahaks käega lüüa, endale kolm kassi võtta ning oma õhtud kiisude nurrumist kuulates mööda saata. Hing igatseb oma kõrvale ikka meest ka.

Olen sellest ka oma poegadega rääkinud. Nad on ju nii suured inimesed juba küll, et võiksid mõista - ema ei ole ainult ema, vaid on ka vajaduste ja soovidega naine. Lapsed ei vaja enam mu täit tähelepanu, suurema osa ajast tegutsevad nad omapäi ju nagunii. Kuid vastus on selge EI! Kahjuks on asi koguni nii hull, et vanem poeg, kes saab peagi 13, on otse välja öelnud - tema meie majas isa asemel ühtegi teist meest taluda ei suuda. Noorem armastab minema joosta.

Seotud lood:

Mul on paari aasta jooksul olnud paar peigmehekandidaati. Tunnistan, et ühe osas oli poistel õigus, tegu oli tõesti veidra härraga. Ei suutnud ta riiulit kokku panna ega autot parandusse viia. Esmakohtumisel poistega ütles ta vaid tere ning mossitas siis nurgas nagu väike laps. Ei tundnud ta huvi nende käekäigu vastu, ei küsinud isegi, kuidas koolis läheb. Poisid ei sallinud teda silmaotsaski, noorem pani kodust jooksu, vanem hakkas suitsetama. Panin vastumeelsuse esmalt selle arvele, et tegu oli mu esimese peigmehega pärast nende isa ning arvasin, et nad sellepärast nii valulikult reageerivad. Läksime lahku, sest poegade arvamus on mulle tähtis ning nende heaolu prioriteet.

Teise mehe puhul ootasin pool aastat enne, kui teda poistele tutvustasin. Lapsed muidugi teadsid, et mul keegi on, kuid teda ei tohtinud ma kodus teemaks võtta, ühtegi piuksu ei tohtinud teha ilma et lapsed uksi paugutama poleks hakanud. Seegi suhe läks luhta. Õnneks ei ole väga kahju ka.

Nüüd aga on mu ellu tulnud uus härrasmees ja teda ma küll kaotada ei tahaks. Pojad on aga taas tagajalgadel ning lubavad, et nad ei lase teda majauksestki sisse, sülitavad õhtusöögil ta supi sisse, varastavad mobiili ära, lasevad autol kummid tühjaks jne. Rääkimine ei aita. Nad saavad vist mingis osas aru, et ma ei soovi üksi olla, kuid sõdivad tuliselt iga mu peigmehe vastu.

Mida ma sellises olukorras siis tegema peaksin? Jäämagi üksi? Kardan, et kui kellegi vastu poiste tahtmist koju toon, lõpeb see halvasti - poisid jooksevad ära, popitavad, hinded kukuvad ning plikad, alkohol ja suitsud tulevad järjest rohkem mängu. Aga ma ei taha ju üksi jääda...

Loe lisaks: Kas üksikemal on lootust enam head meest leida?

Päeva šokeerivaim komm: Lastega naine on second-hand kaup

Päeva šokeerivaim komm: 30aastane naine ei tohiks eeldada, et mees teda veel ihkab

Üksikemad, kas otsite pigem endale meest või lastele isa?

Kohtingunipid üksikvanematele

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare