Iga liigutus maksab
Olen ise 45aastane ja mul on kaks poega, üks on 19aastane ja teine on 14. Vanem poeg alustab sügisel õpinguid Tartu Ülikoolis. Ja ma tean, kui raske saab tal olema raha osas. Kahjuks ei saanud ta tasuta kohale (korrutaks veel valimisloosungit tasuta ülikooliharidusest?), õppemaksu maksmiseks võtab ta õppelaenu. Kuid see on vaid osa lahendusest. Ühikas elamine maksab, toidu ostmine maksab, ühistranspordi kasutamine maksab. Ta lubas hakata kohe tööd otsima, kuid teadagi — mida rohkem õppimise kõrvalt rabad, seda rohkem haridustee kannatab.

Poemüüjast üksikema
Ja mina olen see ema, kes saab teda minimaalselt toetada. Elan ühes alevikus Lääne-Virumaal. Töötan poemüüjana. Teen ka ületunde, et saaks vaid elamiseks raha. Ega mul teisi variante siinkandis pole (olen hariduselt üldse agronoom). Ja raske on. Olen üksikema (laste isa suri viis aastat tagasi raske haiguse tagajärjel). Vaja on toetada ka oma vanemaid. Noorem poiss tahab jalgpallitrennis käia. Ja nii see raha kaob. Käid päevast-päeva tööl ja oled ikka seina ees. Kuhugi edasi pole minna.
Kujutan ette, et minusuguseid lapsevanemaid on palju. Ma ei teinud omal lapsi selleks, et see kuidagi rahaliselt ära tasuks (nagu mõni tänapäeval emapalga pärast). Ma pole lapsi hüljanud, kaugel sellest — olen õnnelik ja uhke, et nad olemas on. Armastan neid üle kõige.
Aga elu teeb omad korrektiivid ja lõpuks elad ikka peost suhu.

Sotsiaaltöötaja: teil ju niigi hea palk…
Ja minu eneseuhkus ei luba ka minna pidevalt valla sotsiaaltöötaja juurde, et kerjata erinevaid toetusi. Üldiselt oleks see ka tühi palumine, eelarved on väikesed, üksikvanemaid aitama ei tormata. Aga teil on ju enam-vähem palk, on sotsiaaltöötaja mulle öelnud.
Jah, see pole miinimumpalk, kuid üksi kahte last kasvatades ja ka oma eakaid vanemaid aidates, ei jää sellest midagi alles.
Riiklikust toetusest ei hakka ma rääkimagi. Üksikvanemad on alati olnud justkui liik inimesi, kelle puhul eeldatakse, et küll hakkama saab. Lastetoetuse suurus on lihtsalt naljanumber.

Kuldkalakest pole ega tule
Loodan, et kunagi tulevikus see muutub. Samuti loodan, et ülikoolides ikkagi suurendatakse ka õppurite igakuist toetust. Kui tahetakse, et nad täiskoormusel õpivad, siis tuleb riigil ka mõista, et õppimine on samuti täiskohaga töö.

Mu jutt on ehk kõlanud kui tüütu nutulaul ja riigi kirumine. Mis aga minusse endasse puutub. Tean, et ma pole kõiges ise süüdi, kuid tunnen seda kohati ikkagi. Tahaks pakkuda oma lastele parimat elu, kuid alati pole see nii lihtne. Pole kuldkalakest, kes mu soovid täidaks.