Ülestunnistus: mu mees kasvatab teadmatult võõra mehe last
Lugesin eelmisel nädalal Eesti Ekspressi lugu "Seelik lehvis ringi, kui mees Soomes töötas" ja ehkki minu lugu pole nii ekstreemne ja võõraid mehi ma ka regulaarselt ei magata, olen ma samasugune patune, kes vaatab kõrvalt, kuidas mees võõra mehe last süles hüpitab, talle kingitusi ostab ja tema haiguse pärast töölt koju jääb...
Meie suhte algus oli konarlik kokku-lahku seebiooper ning ühel neist lahus olemise perioodidest jõudsin ma paariks õhtuks tagasi oma endise kallima rüppe. me polnud vahepeal üldse läbi käinud ja ta elab üldse välismaal, aga sel hetkel juhtus olema Eestis ja mulle “toeks”, kui teate, mida silmas pean. Paar nädalat hiljem tuli mu praegune mees minu juurde, et asjad selgeks rääkida ja ta isegi teadis, et ma olin vahepeal jälle eksiga kohtunud, kuid ta ütles, et olen talle see üks ja õige. Ka mina mõistsin sama ja me jäime kokku. Tülideta asi ei lõppenud ja lihvisime veel paar kuud end teineteisele sobivamaks. Ühel hetkel sain aru, et ootan last…
Loomulikult ei tulnud see hea uudisena — polnud lihtsalt selline periood elus, kus oleks tahtnud juba pere luua. Aga mees oli selle üle väga õnnelik ja nähes tema rõõmu, leebusin ka mina ja ootasime õhinaga lapse sündi. Kui aga sellest õele teatasin, küsis ta: “Issake, ega sa karda, et see on su eksi laps?” Olin ahastuses, sest polnud ise sellele variandile mõelnud. Põdesin pikalt ja kujutasin ette, et kuio laps sünnib, on tal mu eksi paksud kulmud ja pikk lõug ning ongi mäng läbi. Sündis aga täiesti beebi näoga beebi, polnud ta rohkem ega vähem kellegi moodi. Iseenda moodi.
Tänaseks on tütar juba veidi vanem ja oleme õnnelik perekond. Ta on minusse, välja arvatud mehe tumedad juuksed. Tumedad juuksed olid ka mu eksil… Ja sisimas ma TEAN, et ta pole mu mehe laps. Oleme kõik bioloogiatundides käinud ja esiteks on tal domineerivad eralduvad kõrvanibud, mida pole ei minul ega mu mehel. Tal on lokid, mida pole minul ega mehel, ka meie vanematel mitte, küll aga on krussis lokid mu eksi emal. Ja nii edasi… Mehega teeme vaid suuri silmi ja imestame, et oi, milline erand. Ta ei kahtlusta midagi. Aga minu süda sees sööb mind.
Tean, et tuleb aeg, mil pean tõega silmitsi seisma. Tuleb aeg, mil laps läheb üha rohkem ühe teise mehe nägu ja aeg, mil mu mehe silmad avanevad. See aeg pole veel käes. Võib-olla loeb ta Naistekat ja see aeg jõuab kätte juba varsti… Aga olen valmis sellele siis vastu astuma. Olen rumal naine ja oma vitsad välja teeninud. Seni on aga kõige olulisem, et ma olen kinkinud mehele perekonna. ta armastab meid ja on õnnelik — on see siis nii oluline, see DNA? Pealegi, seni kuni ma pole DNA-testi teinud, ei ole miski veel kindel. Ainult kahtlused närivad ja neid on võimalik ka kõrvale heita…
