Kuid meie unistuste kodu läks nüüd pärimisele minu ja eksmehe vahel. Eksmees ei olnud seal ja selle heaks liigutanud lillegi ja elatist ei olnud ta aastaid maksnud. Ei olnud isegi käinud last kordagi vaatamas tema raske haiguse ajal, ega tulnud ka matustele.

Notaris selgus, et antud juhul ei oma see mingit tähendust, et mees seal lillegi liigutanud ei olnud ja asjaolu, et ei maksnud elatist ei omanud ka tähtsust, kuna elatis ei olnud kohtuga välja mõistetud, samuti see, et mees last vaatamas ei käinud. Ainus, mida saanuksin nõuda, oleks olnud matusekuludest pool… aga seda ma ei teinud. Minu võetud laen ei läinud üldse arvesse.

Mehele tegin ettepaneku, et see on temast alatu, seda pärandit endale võtta ja et ta peaks selle mulle tagasi kinkima. Lubas kaaluda.

Kuid sellel kevadel asjaolud muutusid. Mees lahutas oma teise abielu ja andis poole minu kodust oma uuele eksile. Naine kolis kohale oma kolme lapse ja uue mehega. Vahetasid lukud, seadsid elamise oma äranägemise järgi ja nüüd ei pääse ma kuidagi enam sinna majja, millest vähemalt pool peaks minu oma olema — öeldakse, et mine lakapealsesse tuppa, ehita seal omale välja, redeliga roni üles…

Uus eks on teinud ettepaneku, et tema ostaks minu poole ära ja pakub võileivahinda. Samas kui tegin ettepaneku, et ostan sama hinna eest ise teise poole ära, siis teatas kohe, et hind palju kõrgem.
Hetkel veel pole uus eks ametlikult seal selle poole omanik.
Kasutuskorrast ja reaalosadeks jagamisest ei taha uus eks midagi kuuldagi. Reealosadeks jagada ei saavatki, sest majal ainult üks uks, kust majja pääseb ja üks wc, vannituba.
Kõik kommunaalid jms kulud on seni olnud vaid minu nimel ja lähevad maha minu pangakontolt…