Olen ühest väikelinnast pärit 30-ndates naisterahvas ja kasvatame koos mehega kahte last. Vanem läheb sellel sügisel kooli, noorem käib lasteaias. Mees töötas aastaid Soomes ja Norras ehitajana, aga kui ka teine laps lasteaeda läks, tahtsin mina ka tööle minna ning mees otsustas tagasi tulla. Alguses oli meeletult raske, sest sissetulekud kukkusid kolinal. Teiseks oli täiesti harjumatu, et mees oli uuesti kogu aeg kodus. Olin harjunud tegema seda, mida tahtsin ning arvestama peamiselt enda ja lastega. Kuna mees käis iga kahe nädala tagant neljaks päevaks, siis ei pidanud ma ka igaks õhtuks süüa tegema.

Umbes kaks kuud oli meie elu täiesti pea peale pööratud. Mõtlesime korraks isegi lahku minna. Kui aga nägime, et väga palju oleks kaotada, otsustasime ikkagi proovida. Nüüd on sellest kaks aastat ning oleme suhtes uue lehekülje keeranud. Kõik on kenasti, lihtsalt raha on vähem. Ent oleme harjunud. Ostsime headel aegadel väikese maja ning oleme selle peaaegu korda saanud.

Kahe minu hea sõbranna mehed otsustasid suhteliselt samas olukorras siiski Soome edasi jääda. Neil on samuti lapsed, ühel sõbrannal kaks ja teisel lausa kolm. Kuidas nad siis hakkama saavad, kui mehed kaugel? Kohe räägin! Kogu see asi mind närvi ajaski. Esiteks ei saavat nad lubada meestel Eestisse tööle tulla selleks, et muidu ei elaks ju lastega ära. „Sina võib-olla oled harjunud kokku hoidma, aga mina ei viitsi sellest mõeldagi,“ teatas sõbranna mulle üleeile. Mismõttes harjunud kokku hoidma? See pole mu hobi, vaid vajalik käitumine, et kogu pere söönuks, kasituks ja riietatud saaks!! Eriti vihastas mind aga see, et sõbranna teatas siis kohe otsa: „mina ikkagi pooldan seda, et mu lapsed kasvaksid normaalsetes elutingimustes.“ Mul tõusis veri täiesti pähe ja tahtsin ta peale lihtsalt karjuda. Kahjuks olime kohvikus ja ma ei saanud seda endale lubada.

Mida tähendavad mu sõbrannadele need „normaalsed tingimused“, millest nad nii uhkelt kõnelevad? Päeval on lapsed lasteaias ja sõbrannad passivad lihtsalt kodus ning loevad naisteajakirju. Ise väidavad, et koristavad ilget moodi. Mida on ühes neljatoalises Valga korteris nädal otsa koristada? Mina jõuan samad pinnad ära koristada töö kõrvalt. Vahel jõuan isegi sõbrannadega kohvikusse, kui mees saab lapsi vaadata.

Kuidas nemad kohvikusse saavad tulla? Nende mehed valvavad ka lapsi, aga Skype teel, Stockholmist. Sest nemad on sinna kupatatud „lastele normaalseteks elutingimusteks“ raha teenima! Ja nüüd ma tahangi küsida, et misasi on siis normaalne? Et kui päeval on lapsed kusagil võõraste inimeste valvata ja õhtul pannakse talle arvutiekraani ette üks pea, keda nimetatakse issiks ning siis ema tõmbab ise kohvikutesse pläkutama? Mina arvan, et enne hoian kokku, aga eelistan, et mu lapsed näevad isa silmast-silma ning saavad minu ära olles abi paluda reaalselt eksisteerivalt inimeselt!

Seda ütlesin ka sõbrannale, enne kui kohvikust minema tuhisesin. Ta jäi mind väga imeliku näoga vaatama. Ega lõpuni teda hukka mõista ei saagi, sest Valgamaa on täis selliseid perekondi, kus isa kusagil Tallinnas või veel kaugemal tööl ja ema üritab kuidagi kohalikes tingimustes lapsed üles kasvatada. Ent siiski, on see digi-isa lahendus ikka parim lahendus lapsi kasvatada? Minu jaoks mitte! Loodan, et see on lihtsalt üks mööduv nähtus, mitte kasvav trend ja meie generatsiooni laste isad tulevad peagi sealt kaugetelt maadelt tagasi koju ning kasvatavad oma lapsi ise. Seda kõike soodustaks muidugi see, kui naised viitsiksid mõelda, kust oleks võimalik raha kokku hoida, et pere kenasti ära elaks.