"Loomulikult mitte nii otseselt, aga kaudselt tunnen survet. Kõige esimene kord tehti vihje isegi nii, et pidasin seda naljaks ning  toimus see suvel. Sõitsime rattaga, kui mees kommenteeris ilusat ilma ja
seda, kuidas hing puhkab vaikuses. Siis oli natuke vait ja ütles, et mõtle kui mu lapsed elaksid koos mu vanematega. Ise naeris kuidas saaks õhtuti rahus olla. Mina ka naersin, kuna ei osanud tõesti midagi aimata ja paar kuud sel teemal juttu polnud.

Nüüd septembris enne kooli küsis, et miks mu eksmees ei võiks vahel lapsi nädala sees enda juures hoida. Et lastel ka mitmekesisem elu ja huvitavam. Kuu aega hiljem jõudis jutt jälle kuidagi selle teemani ning siis ütles, et ma lasen endale pähe istuda liialt kergelt. Et mina muudkui toimetan ja kasvatan, aga eksmees lööb lihtsalt lulli. Ühesõnaga üritas seletada, et eksmees peaks  aktiivsemalt lapsi kasvatama ja loomulikult pidi see toimuma nii, et  lapsed peaks vähemalt pool ajast tema juures elama. Kusjuures tal on head põhjendused. See olevat laste hüvanguks, et lapsed ei võõrduks isast. Omamoodi tõesti loogika sees, aga lihtsalt vahel jääb tunne, et minu tagaselja punutakse strateegiat, kuidas lapsed üldse isa juurde kupatada."