Väga keerulised jutud: mida rääkida lapsele isast, keda pole enam ammu silmapiiril ja suure tõenäosusega olukord ei muutu?
Lapse jaoks on väga oluline, et tal on isa või kasvõi isa kuju. Sageli räägivad emad psühhoterapeudi vastuvõtul muretult, et nende lapsuke pole küsinudki midagi oma isa kohta. Ning paluvad siis, et arst aitaks neid, sest laps tunneb hirmusid, on agressiivne, rahutu jne. Lähemal uurimisel selgub aga, et lapsel on terve hulk just isaga seonduvaid traumasid.
Nüüdsel ajal taanduvad muinasjutud lenduritest, kosmonautidest ja polaaruurijatest minevikku. Ajad on muutunud. Jah, on alles jäänud seletused, et „sõitis teise riiki“. Ometi on nüüd kõik teisiti. Isegi 5-aastane teab, mis on Skype. Tuleb asuda tõepärasemate seletuste otsingutele.
Millal ta küsib?
Käesolevaga keskendutakse olukorrale, kui isa ei ole lapse elus, kui laps ei näe ega suhtle temaga. Pole tuttavgi. Siin käib loomulikult jutt lastest, kes väikesest peale elavad ilma isata ning saavad täiskasvanuks ilma tema mõjutusteta.
Teatud ajani suhtub laps täiesti loomulikult kõigesse, mis perekonnas toimub. Ta lihtsalt ei tea, et peale ema võib olla ka isa. Esimesed küsimused tekivad kolmandal eluaastal, kui laps asub suhtlema ka väljaspool kodu. Näiteks läheb lasteaeda, kus vahel tulevad teistele lastele järele mingid mehed, keda lapsed nimetavad isaks. Ka multikates on nii inimestel kui loomadel pered, kus on olemas mõlemad vanemad.
Ja siis kõlab esimest korda küsimus: „Kus on minu isa?“ Selleks peab juba varakult valmis olema. See tähendab, et selleks hetkeks peab olema juba valmis „isiklik legend isast“. Huvitaval kombel hakkab last eelkõige huvitama, kus on isa, miks ta ei ela nendega koos. Küsimus: „Kes mu isa seesugune on?“ kõlab tunduvalt hiljem.
Saanud lihtsa, ent positiivse seletuse, „rahuneb“ laps mõneks ajaks. Ometi tekivad küsimused ikka ja aina uuesti ning nüüd juba nõutakse täpsemaid vastuseid.
Kuidas siis anda lapsele õigeid vastuseid?
Enne tuleks kindlaks teha, mida rääkida ja milliseid vigu seejuures peab vältima.
1. viga. Halvustamine.
Ei tasu manipuleerida lapse tunnetega, rääkides talle, milline lurjus ta isa on (jättis maha, ei aita, ei tule). Naisele on selles olukorras oluline, et laps oleks tema poolel. Ema on hea, isa — halb. Ent sellist „ausust“ pole lapsele küll tarvis. Pealegi on see kaunistatud printsiibiga: „minu tõde on tõesem“. Ei tohi unustada iseenda vastutust. Just sina valisid mingil ajahetkel selle mehe.
2. viga. „Suletud“ teema.
Vahel on kiusatus see teema täielikult sulgeda. Näiteks, kui laps küsib, võib ehmuda, nutma puhkeda, haarata südamest kinni või lausuda midagi karmilt, et ta enam selliseid küsimusi ei julgeks esitada. Lapsed taipavad, et seda teemat ei tohi puudutada. Isa kuju muutub sel juhul amorfseks ning edaspidi võib täituda millega iganes. Oht on selles, et see täitub negatiivselt- romantiliste joontega ning laps asub neid järgima.
3. viga. Ilmselge valetamine ja ebareaalsed lubadused.
Laps ei ole loll. Ning mida vanemaks ta saab, seda vähem loll ta on! Ta võib küsida:“ Kui isa nii väga armastab ja tulla ei saa, ehk võime siis Skypeˇis rääkida? Ta saaks ju ometi mulle midagi saata …“. Ja kui on lubatud kunagist taasühinemist, mis iialgi teoks ei saa, siis on see juba lausõelus.
4. viga. „Temaga on midagi juhtunud“.
Võib ju öelda, et isa läks kord välja ja ei tulnudki enam tagasi. Ootame ja muretseme ja loodame, et ükskord siiski tuleb. Võib ju rääkida õnnetusjuhtumitest, mis võivad juhtuda ning nende kurbadest tagajärgedest.
Midagi seesugust ei tohi lapsele mingil juhul teha. Nii muudad lapse oma õelate fantaasiate adressaadiks. Sellised seletused tekitavad temas hirmusid. Ta hakkab kartma, et ka emaga võib midagi sellist juhtuda. Siis aga hakkab mõtlema, et miks ema ei aita õnnetusse sattunud isa, ei hoolitse tema eest, ei too teda koju. Ta hakkab ka oma elu pärast hirmu tundma. Tema ema aga imestab, miks laps kardab ronge, lennukeid, võib-olla ka pimedat ja kõrgust ning sedagi, et inimene võib kaduda alatiseks, kui läheb lihtsalt kodust välja.
5. viga. Ta on surnud.
Rääkida lapsele, et ta isa on surnud, võib vaid ühel juhul. Siis, kui see on tõepoolest nii. Sel juhul läbib laps leinatunde ning tasapisi lepib faktiga. Isa kuju on sel juhul integreeritud peresüsteemi ning võib olla positiivne tugi lapse jaoks. Kõik teised variandid on äärmiselt halvad.
Täiskasvanud laps tahab sageli teistestki allikatest leida kasvõi mingitki infot oma isast. Kui ta siis saab teada, et ta isa elab, siis tekitab see tohutu solvumistunde ema peale. Kui ta saab teada, et ta on küll surnud, kuid mitte siis, kui ema rääkis, et oleksid võinud olla veel aastad temaga suhtlemiseks, mis nüüd on võimatu, on see talle väga suur trauma.
Kas hästi või mitte midagi
Mida siis lapsele rääkida, et delikaatsel moel rahuldada ta uudishimu isa suhtes? Siin peab arvestama tõsiasjaga, et lapsed ei kaldu olukordi dramatiseerima. Eriti siis, kui täiskasvanud suhtuvad teemasse rahulikult. Nad ei olnud kaasatud emotsionaalselt teie lahutusse. Nende jaoks on „kus ja kes isa on“ pigem lihtsalt info, mida nad suudavad doseeritud annustes vastu võtta.
Alljärgnevalt on toodud mõned ideed, mis aitavad vastata keerulistele küsimustele.
1. On olemas erinevaid perekondi. Isegi väike laps saab sellest aru, kui talle seletada, et ühes peres on isa, teises ei ole, ühes peres on kaks vanaema ja vanaisa, teises peres on teisiti. Tuleb aga rõhutada, et kõige olulisem perekonnas on armastus. Seega näitad lapsele, et perekonna koosseis võib olla erinev ning te ei keskendu üksnes isa teemale.
2. Kasuta õigeid formuleeringuid. Ei tasu öelda: „Ta jättis meid maha“. See kindlustab negatiivse emotsiooni. Hea oleks, kui sinu sõnad sisaldavad jagatud vastutust. „Me tülitsesime ja sellepärast ei saanud enam koos elada“. Võib öelda, et sa ei tea, kus isa elab, sest pole temaga kaua suhelnud. Kui laps küsib tüli põhjust, võib vastata: „Vahel inimesed solvad üksteist“. See võtab pingeid maha. Kui suuremaks kasvanud laps leiab isa üles, on tal lihtsam temaga suhelda.
3. Loo positiivne või neutraalne kuju. Isa ja ema kujud mõjutavad lapse enesehinnangut. Kui laps kasvab kindlas teadmises, et tema isa on vääritu inimene, siis mõjutab see oluliselt tema enesekindlust. Kui naises peitub sügav solvumine (näiteks partner peksis teda), siis peaks laps sellest võimalikult hilja teada saama. Siis, kui tal on juba olemas võime negatiivset informatsiooni paremini mõista. Isegi juhul, kui te suhtlesite lühikest aega, on kindlasti olemas ka väheseid üksikasju, mis võiksid isa kuju paremas valguses näidata. Pole tarvis kujutada isa ideaalsena. Lapsele piisab positiivse kuju saamiseks vaid mõnest neutraalsest või positiivsest joonest.
Ei tasu kujundada isa teemast suurt probleemi. Vahel kardavad emad seda niivõrd, et ei vii last lasteaedagi (seal ta näeb teiste laste isasid) või ei näita multikaid, kus kangelasteks on isad. Nii tekib olukord, kus ema ise loob pingeid, milliseid ei pruugikski olla. Ta tekitab lapses kunstlikult ärevust ja muret.
Tuleb varakult valmis mõelda, mida öelda. Peamine on rahulikkus, seletuse tõelähedus ning positiivsed jooned isa kujus.
Allikas: Psihhologija, november-detsember 2016
