"Vähk oli ta õe võtnud ja see polnud mingi lihtne surm. See oli väga ammu, aga ei läinud need karjed tal meelest."

 (6)
Põnevat lugemist!

"Vähk oli ta õe võtnud ja see polnud mingi lihtne surm. See oli väga ammu, aga ei läinud need karjed tal meelest."
Foto: Pexels

Katkend Katrin Pautsi raamatust "Hull hobune".

Nad olid olnud rohkem kui õed – vereõed. Õde puhkas siin Malvaste kabeliaias juba mitu aastakümmet ja nüüd oligi tema ainuke, kes oli maa peale jäänud hauda kasima. Neil oli õega suur vanusevahe ja eks õde seda aina korranudki: „Oma lapsi mul ei ole. Sina oled ainuke. Ära mind siis maha jäta.” Nagu oleks ta seda kunagi söandanud – õe käsu vastu astuda. Ta oli loomulikult kohe kuuletunud, käinudki pärast õe viimset tundi siin igal tähtsal päeval, kalmistupühadel, õe sünnipäeval. Õe armastatu sünnipäeval tuli ta ka – selle tõelise, aga nähtamatu armastatu sünnipäeval, keda ainult tema tunnistas. Õe teiste lähedaste jaoks ei olnud seda inimest kunagi olnudki, ja kui palju oleks läinud teisiti – ka ta ise julges seda oma mõtteis välja öelda alles pärast matuseid –, kui see olnukski tõsi. Kui seda patust armastust ei oleks iial olnud.

Millalgi lähemas tulevikus on tema enda kord. Kes hoolitseb tema haua eest? Tõsi, mitte väga ammu oli temaga järsku ühendust võtnud üks noor kauge sugulane, kellele tulnud üllatusena, et tal on keegi kaim Hiiumaal. Too sugulane olevat linnas hätta sattunud ja tahtvat Hiiumaal oma elu uuesti üles ehitada – siin, kus teda ei tunta ega teata, mida ta teinud oli. Tema oli kõhelnud, aga üksindus oli viimastel aastatel hakanud teda häirima rohkem kui nooremana, ja noh, keegi pidi ju tema laiba leidma, eks ole, kui aeg käes? Eks ta võis ju proovi teha, oli ta siis naiivselt mõelnud. Anda noorele inimesele ulualust ja uue võimaluse. Kellelegi peab ta ka oma maise vara pärandama, kuigi seda palju ju polnud – põhiliselt märkmed, kaustikud teadmistega ravim­taimedest ja rahva­meditsiinist, mis ta oli elu jooksul kogunud. Sugulasega oli tulnud pahandusi, neil oli hirmus riid ja tema pettus kogu südamest, aga eks seda olnud ju ette arvata, ja ta oli need pahandused kinni mätsinud, riskinud veel vanas eas oma laitmatu mainega, seebitanud tuttavat tohtrit, kes oli talle teene võlgu, ja klattinud kõik kuidagiviisi ära. Aga olgu see tal viimane kord kellegi teise patud enda kaela võtta!

Loe veel

Seotud lood:

Vähk oli ta õe võtnud ja see polnud mingi lihtne surm. See oli väga ammu, aga ei läinud need karjed tal meelest. Oma viimastel elupäevadel õde kisendas valudes, ümbruskonna inimesed sulgesid ööseks aknad, et sellest pääseda, kuigi tol aastal oli saarel sama kuum suvi nagu tänavu. Nõnda, üle kogu küla, karjunud kord oma tuleriidal Hiiumaa viimane nõid. Nõia sajatatud maa, seal nad elasidki. Tema ise ei võtnud legende tõsiselt, ei uskunud säherdust üleloomulikku jama, aga see nõialugu painas. Eks tal olnud oma põhjused ja sellest ei saa ta kunagi ühelegi hingele rääkida. Ehkki ta oli seda kord ettevaatamatult teinud – õe matusepäeval, napsist ja pingelangusest. Oli siis aastaid kartnud, et see maksab talle kätte, aga tema saladuse hoidja oli õnneks mõistlik inimene. Vähemalt ei kuulnud ta ise enam öösiti karjeid. Oi, see kestis aastaid! Tõsi, too ei olnud karjunud – too nõid, kelle pärast temal und polnud. Mitte see legendi nõid, oo ei!

Ta neelatas. Kus see nõia tuleriit umbkaudu oli, näitas talle kunagi üks ajaloohuviline. Tegelikult oli see veidi eemal paigast, mida enamik kohalikke nõiapõletamise platsiks pidas. Kusagil soosaarel oli nõid vist tegelikult põlema pandud, aga sinna oli ebamugav minna ja turismiärikatele see ei sobinud. See, et nemad õega oma teo sealsamas nõiapõletamise platsil korda saatsid, tulenes praktilistest põhjustest, legendid neid ei huvitanud. Õde oli alati olnud praktiline, elanud praktilist elu.

Õel oli saladus ja ka sellega oli ta praktiliselt ümber käinud. Või, mnjah, mis see nüüd maakohas ülepea mingi suur saladus oli! Eks ikka sosistati, külakohas ei ole lootust, et keegi ei märka. Väljapoole elas õde ikka ühiskonna reeglite järgi, selles tema praktilisus seisneski, ja teenis sellega kohalikelt ainult austust.

Kas Kaibaldi kõrbes kummitas nende jumalavastase noorpõlveteo võrra rohkem, ta ei teadnud, aga oli kuulnud, et vahel samasuguste kuumade ilmadega nagu tänane võivat seal läbi eetriaurude üht naisekuju näha valgetel liivadel uitamas. Ja vahel olevat naisi koguni kaks: üks vanem, teine noorem. Mõlemad tumedat verd, pikkade süsimustade patsidega. Sihukesed paigad nagu Kaibaldi kõrb annavad toitu fantaasialennule, ilma selliste kohtadeta sureksid legendid välja. Ainult ta ei saanud sinna midagi parata, et üha juurdles, kas keegi ehk siiski veel teab, et oli olnud teinegi nõid? Kuidas said jutud ülepea tekkida, kui keegi ei teadnud?

„See oli kättemaks selle eest, mis te mõlemad teinud olete,” kuulis ta õe matusepäeval oma selja taga sosinat – tontlik hetk oli tal tänase päevani selgesti meeles. Eks mingi vaim, õieti tema ettekujutuse vili, pidigi see olema, sest kui ta selja taha vaatas, ei näinud ta hingelistki. Ta oli ka üsna purjus, oli juba hommikust alates tipsutanud. Matustel oli üsna palju inimesi nagu tollel ajal kombeks, ikka kogu suguvõsa aeti kokku, söödi, joodi, lõpuks lauldi ja tantsiti mitu päeva jutti. Ometi ei võinud keegi neist ju teada? Ei. Küllap oli see tema must südametunnistus, mis talle need sõnad sosistas. Ta oli süümepiinades vaevlema hakanud alles viimastel aastatel – ju vist sellepärast, et vanematele inimestele ikka noorus kuidagimoodi tagasi tuleb ja kõik muutub jälle eredaks. Ega ta oma tegu päris heaks kiitnud, aga see oli ju sõjajärgsel ajal, kui paljud tegid igasuguseid asju. Pidi ta siis igavesti kahtlema ja kahetsema? Nemad ei olnud ainukesed, tavalised inimesed tegid meeleheitest ja paratamatusest koledaid asju. Pealegi oli tema ise siis alles laps, teismeline piiga.

Too varahommik kerkis talle uuesti silme ette – aina sagedamini juhtus seda. „Sa ei või sellest kunagi mitte ilmapealgi kellelegi rääkida, mis sa siin nägid!” oli õde sisistanud, kui ta veoautot läbi metsasihi juhtis. Ta oli alles nooruke, aga jagas masinatest, talle oli pärast kolhoosi loomist kohe veomasin kätte antud. „Sa saad ju aru, kes ta on? Vaata teda! Vaata, milline ta juba väljagi näeb. Sa tead, mida selliste inimestega teha tuleb. Aga suurem osa, vaata, ei mõista seda enam. Nad eitavad nüüd kõike, mis siis, et see oli teadusega tõestatud – kogukonda peab puhastama, peab ajama halva vere meie inimeste hulgast välja.” Õde oli fanaatik, aga ta varjas oma tõelist palet hästi; peitis end punase koore alla, astus koguni komsomoli. „Me peame seda tegema. Muidu saadetakse meid tema pärast Siberisse. Tead, kui palju aastaid saab varjamise eest? Sa ju ei taha Siberisse minna? See on nii kaugel ja seal olevat kogu aeg külm. Õnneks me oleme vaesed. Nad ei arva, usu mind, et vaesed inimesed võiksid niimoodi mõelda. Nende arust on kõik vaesed kindla peale bolševikud.” See jutt oli ainult tema kõrvadele, otsitud ettekääne nõia põletamiseks. Õde arvas, et kuna ta on nii palju noorem, ei saa ta muidu aru. Ta sai küll. Armastus on õudne asi.

Nagu igal kalmistupühal, tegi ta tänagi haua korda ja puhkas pärast hõredate mändide ja ilusate kaskede all kipakal pingil, imetles surnuaia ehet, omapärast palkidest kabelit, mis nägi välja nagu kentsakas torniga saun.

Ta kogus jõudu, et tagasi auto juurde minna. Ta oli veidi liiga matsakas, tõsi, selles oli perearstist sõbrannal õigus. Sõbranna ise polnud palju parem – meditsiinitöötajad miskipärast ei käinud alati oma sõnade järgi. Vererõhk oli tal kah kõrgeks läinud, magu streikis vahetevahel ja jalad kippusid paistetama. Eriti niisuguste lämbete ilmadega pidi ta ettevaatlik olema, aga ta ei tahtnud kalmistupüha vahele jätta. Tal tuleks kaalust maha võtta. Rohkem jalgsi käia. Mitte nii palju magusat ja kartulit süüa – sellised käsud sai ta viimane kord ambulatooriumist kaasa, justkui ta ise poleks selle peale tulnud. Juba tema lapsepõlves vanaema aina tänitas: „Kardulas teeb paksuks, tüdrik. Ära sina söö nii palju kardulast, muidu sind ükski miis es taha.” Millegagi pidi üksik inimene end ju lohutama. Tema abikaasa oli ammu mulla all, aga ühel teisel kalmistul. Abikaasa ei olnud tema saladust teadnud. Verner poleks seda sugugi mõistnud, mehel olid liiga kõrged ideaalid, luges teine muudkui raamatuid ja filosofeeris.

Palju aastaid oli ta kartnud, et see hirmus tegu tuleb välja, õde viiakse vangi ja tema samamoodi nagu vaikiv kaasosaline. Kõik need aastad voolasid mööda, ent mitte midagi ei juhtunud. Alles siis, kui nõukaaeg läbi sai ja käes oli juba uus vabariik, hakkas ta rahulikumalt hingama ja sai öösiti ilma õudusunenägudeta magada. Ta oli mõelnud ära kolida, aga ei suutnud oma kodukanti hüljata. Pealegi tutvus ta siin Verneriga ja nad armusid. Millalgi pärast Verneri surma oli ta jälle kartma ning kahtlema hakanud ja tal ei olnud enam kedagi, kes oleks ta maha rahustanud. Ja nüüd siis oli asi läinud eriti hulluks. Ta nägi seda ööd nagu filmilinti, see oli tal kogu aeg meeles, selgemini kui enne. Midagi näis lähenevat, aga ta ei osanud seda aimust sõnadesse panna. Miski oli tema poole teel.

„Anna mulle märk,” palus ta, kui tundis, et on valmis tagasiteele asuma. Õe kalmukivi oli tulikuum, kui ta käe kallile mustale graniidile asetas. „Ütle mulle, kas mu kahtlustel on alust?” Need kõige piinavamad kahtlused olid tal tekkinud alles viimasel ajal – kahtlused, et tema ehk teab. „Tema” oli mees, kes talle meeldis. Ta punastas, tõmbas käed hauakivilt, nagu oleks välk temast läbi löönud. Meeldis jah, no ja siis? Kas tema vanuses ei tohigi?

Keegi köhatas. Ta võpatas ja pööras ringi. Teerajal seisis keskealine meesterahvas, kes hoidis pihus karikakraid. Lilled olid ebaloomulikult suured, ilmselt kunstmaterjalist. Praegu tehti neid nii hästi, et ta isegi oli kaalunud, et toob järgmine kord midagi niisugust – kalm püsiks kauem ilus. Vaevalt jaksaks ta edaspidi päris igal pühal siin käia, kui tal tervis veel halvemaks läheb, aga ta ei tahtnud, et õe hauale jääksid närbunud õied vedelema. Õde saaks kurjaks. Kust te need ostsite, pidi ta võõralt küsima, aga mees jõudis enne suu avada.

„On teiega kõik korras? Vaatasin, et olete sellises asendis, nagu hakkaksite minestama,” ütles võõras. „Soovite ehk vett? Mul peaks pagasnikus paar pudelit olema. Või ei, oodake, mu naisel on kotis. Ta on seal.” Mees osutas eemal kärsitult nihelevale blondile naisterahvale, viipas käega. „Signe! Kuule! Sul on ju vett? Proual on vist natuke paha.” Naine asuski kotis sobrama ja tõmbas sealt välja väikese plastpudeli, tegi teise käega küsiva žesti, astus juba lähemale. „Need kuradima ilmad! Nagu põrgus,” puhises mees, käisega laupa pühkides. „Tahate ehk, viskame teid pärast koju? Kus te elate? Tulime ainult korraks, naisel on siin kaugeid sugulasi.”

Ta nimetas asulat ja mehe ilme selgines: „Ahah! Ma ise olen ju ka sealt. Meil on seal turismitalu. Äsja ostsime.”

Nüüd tundis ta mehe ära – jah, seesama, kes ükspäev apteegis käis. Seesama, kes ostis selle talu, mille pärast ta oli noore sugulasega tülitsenud. Nad ei olnud uskunud, et keegi talu ära ostab, aga näed, see oli ikkagi juhtunud. „Mul ei ole midagi vaja,” kordas ta veel ja mees hakkas viimaks tõrksalt astuma. Ta kuulis, kuidas blondiin mehele midagi vadistas, mis käis ilmselt tema kohta – jäärapäised vanainimesed, kes ei saa enam maast ega ilmast aru ja keda on seepärast võimatu aidata.

Tal hakkas piinlik. Oli ta ehk enne kalmu ääres omaette kõva häälega rääkinud? Vahel ta tegi seda, ütles oma mõtted siin üksinduses valjusti välja – palveid olevatki vaja valjusti öelda, õpetas vanaema kunagi. Ta haaras pingikeselt oma käekoti, otsis sealt salvräti, pühkis leemendavat laupa ja kiirustas minema. Autos hinge tõmmates ja kingarihmu pakitsevate pahkluude ümbert vabastades juurdles ta, kas see mees oligi märk, mida ta oli palunud – saatan, kes on tulnud talle järele? Teda tema teo eest põrgusse viima. Niisugune märk siis? Mees oli nägus ja tume, sihuke, nagu tihtilugu olid põlised saarlased, kelles väideti voolavat Vahemerelt tulnud piraatide verd. Kuuldavasti oligi võõras päritolult hoopis saarlane. Mehe pilk oli see, mis teda kõige rohkem ärritas. Seal võis olla mure, aga tema meelest oli pilgus veel mingi varjatud sõnum. Võõraid inimesi ei kõnetata ju ometi niisama? Eriti veel kabeliaias. Sedagi oli vanaema talle pähe tampinud – ära tülita kedagi ilmaaegu, inimestel on vaja oma mõtteid mõelda.

Ta hakkas hulluks minema. See õudne kuumus ajas tal juhtme kokku, nagu noored inimesed ütlevad.
Miks ta viimasel ajal ometi nii hirmsasti kartis?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare