Vanaema pärandatud maamaja tõttu läksin poole suguvõsaga tülli
Kahjuks on aga nii ema kui vend nüüd valmis minust lahti ütlema, sest on hingepõhjani solvunud, et vanaema maja mulle jättis, mitte vennale ja mina omakorda maja vennale ära ei kinkinud. Neil olid plaanid ammuilma tehtud — vend kolib sisse, müüb metsa maha, võtab vanaema maja maha ja ehitab uue asemele, paneb vilja kasvama ja elab õnnelikult elu lõpuni. Loomulikult kuulus plaanidesse ka ema, kes kavatses seal oma viimsed päevad veeta ning rõõmsasti oma peenraid rohida.
Pärast mamma surma leidsin ta kirja mulle. Ta kirjutas, et tema ei soovi, et see maja täielikult ümber tehtaks, vaid tahaks, et kõpitsetaks vaid hädapärast ja tema oma käega värvitud ja tapeeditud seinad ja lihvitud põrandad veel mõneks ajaks alles jääks. Ta teadis, et minule on see väike majakene armas ja ma ei tahagi seal midagi muuta, samuti oli ta kursis ema ja venna plaanidega kõik laiali lammutada.
Armastasin oma mammat väga ning austan tema soovi. Ema ja vend aga märatsevad ja sõimavad, nimetavad mind hoolimatuks, ülbeks, isekaks ja neid sõnu olen kuulnud veel inetumaidki. Olen saanud kõnesid ka vennanaiselt ja ema uuelt mehelt, kes on üritanud mind veenda maja loovutama.
Loomulikult annaks ma maja kohe vennale, kui tal ei oleks kuskil elada. Ema sai vanaisa vanemate maja nagunii, aga see talle "ei meeldi", laseb praegu majal laguneda, kuid ära ka ei müü, sest praegu on kinnisvara hind odav ja müümine oleks "mõttetu". Ise elab suures korteris Tallinnas, mis tal seal häda on, mina aru ei saa. Enne vanaema surma vandus küll, et tema iialgi oma jalga maale tagasi ei tõsta, nüüd hakkas järsku kiire.
Vennal on endal oma kätega ehitatud suur maja Tallinnas ja pojale ostis ta korteri Mustamäele. Rahapuudust selles peres küll ei ole, vaid jonn ja saamahimu sunnivad teda praegu minuga tülitsema.
Mina olen meie perest ainus, kes elab pangalaenuga ostetud korteris ja maksab iga kuu kallist laenu tagasi. Ütlen ausalt, et olen meie peres kõige vaesem, sest mul ei ole peale pangalaenuga korteri mitte midagi. Nüüd siis sain maja ja see on rõõmu asemel hoopis kurbust ja pisaraid toonud. Ma ei taha maja ära anda vaid sellepärast, et ema ja vend seda nõuavad. Tahan vanaema mälestust hoida ja tema viimast soovi austada, aga ema ja vend lörtsivad nii tema soovi kui mälestust ja neil on mamma palvetest ükstaskõik.
Olen väga õnnetu, et pärandus, mis võiks tuua rõõmu, on meie pere hoopis tülli ajanud. Ema ja vend räägivad minust halba ka teistele pereliikmetele ja minust on tehtud must lammas, kes on õel ja ahne veel pealekauba.
Mida ma peaksin tegema?
