Vandeadvokaat Alan Biin selgitab: kui vanem ei ole osalenud lapse ülalpidamises, pole tal õigust tulevikus lapselt ja lapselastelt elatist nõuda

Nädalavahetusel kurtis Naistekale muret noor naine, kelle kadunud isa ootamatult välja ilmus ja temalt toetust nõudma hakkas. Loe: Noor naine: mis teha, kui mu lapsepõlves hüljanud isa just enne jõule välja ilmub ja raha nõuab? Sel teemal tuli meile veel üks kiri, kus lugeja küsib nõu, mida siis teha ja kas selliste puukvanemate vastu on ennast üldse võimalik kaitsta. Küsisime nõu vandeadvokaat Alan Biinilt.

Sille kirjutas nii: “9 aastat tagasi, olles 18-aastane gümnasist, viskas isa minu ja minu alaealise venna (sel ajal 14a) koos emaga vana-aasta viimase päeva hommikul tänavale. Meie emal ei jäänud muud üle, kui meile elamispind üürida ning meid üleval hakata pidama. Alimente ema ei nõudnud, kuna see oli kõigi jaoks raske aeg ning isa tundes ei oleks ta neid ka kunagi maksma hakanud.

Seni ajani, kui mina lõpetasin gümnaasiumi ning mul ei olnud võimalik tööd kooli kõrvalt leida, kuna elasime maal, siis oli meie tavapäraseks hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks vastavalt tatrapuder või kiirkaerahelbed.

Püüdsime mõni aeg hiljem, peale välja viskamist, koos politseiga isa külastades kätte saada kõik meie asjad, kuid isa ei olnud nõus ema uksest sisse laskma ning mina ja vend üksi sinna siseneda ei julgenud, kuna isa näitas ka politsei ees ema vastu vägivaldset suhtumist. Seega paljud meie asjad jäidki sinna.

Isa ei ole nende üheksa aasta jooksul kordagi tundnud huvi ega küsinud lihtsat küsimust “Kuidas teil läheb?”. Küll aga saadab igal sünnipäeval ja jõulude ajal Facebooki messengeri kirju sisuga “Palju õnne, kallis tütar/poeg!”. Tema sõbrakutset ei ole me vennaga kumbki loomulikult aktsepteerinud.

Minu küsimus on: kuidas vältida tulevikus olukorda, kus isa on vana ning võib hakata minult ja vennalt nõudma ülalpidamistoetust, kuigi on meid lapsepõlves kodust välja visanud? Ehk oskavad lugejad selle kohta midagi arvata ja head nõu anda.”

Selgitab vandeadvokaat Alan Biin advokaadibüroost Biin & Biin:

Tegemist on teemaga, mille kohta kohtupraktikat väga palju veel ei ole.

Perekonnaseaduse (PKS) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.

Kui me tavapäraselt oleme elatisest harjunud rääkima üksnes laste võtmes, s.t vanem on kohustatud last ülal pidama ja elatist maksma, siis seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamise kohustus ka vastupidine, s.t laps on kohustatud teatud juhul vanemat ülal pidama ja elatist andma.

Seega olukorras, kus täisealine vanem ei suuda ennast ise ülal pidada, siis seaduse järgi on tal õigus nõue esitada oma laste, s.h ka lastelaste, vastu elatise saamiseks. Isik ei ole võimeline ennast ise ülal pidama, kui ta oma tervisliku seisundi tõttu ei ole võimeline töötama ja sissetulekut hankima, kui tal puudub vara, mida tasu eest kasutada anda või võõrandada, või kui selle eest saadud rahast ei piisa iseenda ülalpidamiseks, või kui tema sissetulekud on nii väikesed, et sellest ei piisa elementaarseks toimetulekuks.

PKS § 103 annab loetelu juhtudest, mil kohustatud isik ei pea elatist andma või seda kohustust vähendatakse. PKS § 103 lg 1 p 2 annab võimaluse kohustatud isik elatise andmise kohustusest vabastada või seda piirata, kui õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu.

Lihtsamas keeles väljendudes tähendab see seda, et juhul, kui vanem ei ole omal ajal osalenud lapse ülalpidamises (ei ole maksnud elatist), siis on lapsel tulevikus õigus nõuda, et kohus vabastaks ta vanema ülalpidamise kohustusest või vähendaks selle suurust.

Seega olukorras, kus vanem, kes on varasemalt rikkunud lapse ülalpidamiskohustust, nõuab nüüd lapselt elatist, siis saab laps esitada vastuväite, kohus hindab seda ja seejärel kohus otsustab, kas vabastada laps enda vanema ülalpidamiskohustusest või vähendab kohustuse suurust. Juhul, kui laps ei pea oma vanemat ülal pidama, siis vanem oma lapselastelt selle kohustuse täitmist enam nõuda ei saa.

Vaidlus taandub tõendamisele ja asjaolude hindamisele. Kui laps suudab tõendada, et vanem ei ole üldse elatist maksnud, siis peaks teoreetiliselt tulema ühene otsus ja laps vabastatakse vanema ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on elatist andnud, kas raha maksmise või mingil muul kujul, siis võib kõne alla tulla nõutava elatise vähendamine. Ühtset selget reeglit siin ei ole, sest kogu vaidlus taandub konkreetse juhtumi asjaoludele. Vanema poolt nõude esitamise eelduseks lapse vastu on vanema võimetus ennast ise elementaarsel tasemel ülal pidada. Seda nõuet ei saa esitada niisama, et tahaks pensionile natuke lisa saada, vaid selle eelduseks on vanema väga raske olukord, mida ühiskonnas kehtivad normid ei luba tolereerida.

Mingeid ennetavaid tegevusi, et välistada vanemale tulevikus elatise maksmine, täna teha ei saa. Perekonnaseadus kajastab meie ühiskonna väärtushinnanguid ja norme, mille kohaselt on vanematel ja lastel vastastikused kohustused. Vanemad peavad ülal last, kui see ei saa ennast ise ülal pidada ning vastupidi. Seega üldreeglina peavad lapsed oma vanemaid aitama ning sellest kohustusest saab vabaneda alles siis, kui vanema poolt esitatakse nõue lapse vastu, ning siis saab laps esitada vastuväited, miks ta seda kohustust täitma ei peaks.